Näitleja, keda ei õpeta valetama

Pille-Riin Purje, Postimees

Teatrinäitleja saatuses ei ole just igapäine lugu, et päris tõsine elutöö algab alles viiekümnenda verstaposti juures.

Aga täna 80. sünnipäeva tähistaval Lembit Eelmäel on meie teatriloos üpris erandlik s(t)aatus: tema mängis end meistriks põrgust maa peale inimeseks tulnud Jürkana Jaan Toominga legendlavastuses «Põrgupõhja uus Vanapagan» (1976).

Pärast Jürkat ilmusid teisedki suurrollid kodusest klassikast: Mogri Märt, Vargamäe Andres, Kihnu Jõnn. Aga ka muud masti tüübid, näiteks Brežnev farsis «Magamistoad» või stagna-ülemus Berlioz «Meistris ja Margaritas».

Ning hiljuti Pavel Sergejevitš «Vladimiri väljakus», sügisarmastus hingel, liigutavas duetis Herta Elvistega. Ehkki, tuleb tunnistada, et Razumovskaja troostitu allhoovusega näidendit vaadates igatsesin näha Elvistet ja Eelmäed vallatumas, elujaatavamas, krutskilisemas, olgu või absurdiknihviga koosmängus. Igatsen praegugi.

Järjepidevust hoides

Tavatu «hiline algus» ongi ehk kestmise garantii? Kui enam ei ähvarda noorema ja kramplikuma enesetõestaja läbipõlemissündroom, kui vargsi ja varjus on kaua kogutud elutarkust ja tasakaalu, siis tulebki kestmine seest.

Tasakaalukus ja muhedus, mõistev humoorikas kõrvalpilk kumab läbi ka Lembit Eelmäe ekspressiivsemaist ja vängemaist rollidest.

Teatris on järjepidevus oluline. Muidugi mängitakse ajast aega igasugu tinglikke mänge, pahatihti rajatakse sündmus pelgalt nooruse energiale, uudsuse võlule. Ometi tahaks osa saada eri näitlejapõlvkondade kohtumisest teatrilaval.

Sest on turvaline ja loomulik, kui eriealisi rolle loovad õiges vanuses osatäitjad. Nagu perekonnas, kus lapsed ja vanemad ja vanavanemad üksteist hoiavad, täiendavad ja avastavad. Elukogemust saab mängida ainult teatud kujutluspiirini.

Isikupärane ja siiras

Meie teatriperes on põlvkondlikke tühikuid või hõredust, saatuslikke katkemisi ja meelevaldseid katkestamisi. Minu jaoks on Vanemuine olnud teater, kus järjepidevusest teadlikult hoolitakse.

Igaüks võib meenutada Tartu teatri lavakooslusi Lembit Eelmäest Liina Olmaruni – vanemaks ja nooremaks, kuidas kellelegi sünniaasta ja teatrihuvi vaatamisemälu tagavad.

Teatrisaalis kogetud naljakad ja nukrad ausad mänguhetked ei unune, aga põgusas ajalehetervituses neid sõnastada ei raatsiks. Lembit Eelmäe rollid on sama isikupärased ja siirad nagu ka tema luuletused autori ettekandes.

Minu jaoks on Lembit Eelmäe näitleja, keda kui tahes vilunud Kaval-Ants ei suudaks õpetada «õieti valetama». Palju õnne, tervist, sisemist kestmiseväge!

Lembit Eelmäe 80
• Sündinud 26.09.1927 Holdre vallas.
• 1951–1957 töötas Pärnu Endlas, alates 1957.aastast Vanemuises.
• Osatäitmisi: Jürka «Põrgupõhja uues Vanapaganas» (1970), Mogri Märt «Kauaka jumalas» (1977), Vargamäe Andres «Tõde ja õigus» (1978), Pavel Sergejevitš «Vladimiri väljakus» (2004).
• Mänginud filmides «Andruse õnn» (1955), «Näost näkku» (1986), kirjutanud näidendeid, estraadipalu ja luuletusi.
• 1954. aastast abielus Herta Elvistega.

————————————————-

Vanemuine tähistab legendaarse Vanapagana suurt juubelit

Vanemuine tähistab Lembit Eelmäe juubelit õhtuga «Vanemuise Vanapagana vahelugemised». Jaan Toominga lavastusest «Põrgupõhja uus Vanapagan» inspireeritud õhtu on lavastanud Ain Mäeots.

Täna väikeses majas aset leidva õhtu keskmes on juubilari Vanapagana roll, abiks legendlavastuse salvestised, Tammsaare looming ja juubilari kodupaiga mulgimurdelised Vanapagana-muistendid. Laval on Lembit Eelmäe ise koos üllatusesinejatega.

Ühte meie eakamat tegevnäitlejat saab näha «Sajas aastas…», peagi alustab ta proove detsembris esietenduva tükiga «Lärmab ja veiderdab». (PM)