Näitleja ja lavastaja Tiit Palu: Joostes ma tunnen tõelisi tundeid

Vanemuise teatri draamajuhti Tiit Palu teatakse näitleja ja lavastajana. Teatakse tema lavastatud “Lendavat Laeva” ja viimati Tšehhovi “Kajakat”. Vähesed aga teavad, et sarnaselt laevale, lendab Tiit Palu maratonirajal.

Kangelt tõuseb Tiit Palu murult. “See käib asja juurde!” kõlab rahulolev tõdemus.

See on omamoodi mõnus?

Jah see on see tunne, milleni sa tahad lõpus jälle jõuda. Kõik need tunded, mis pärast jooksu on, on ainult head. Need on päris tunded.

Aeg 3:19:40, kuidas sa sellega rahul oled?

Ma jooksin 3:15 grupis, aga ma teadsin, et ma ei jookse selle grupiga lõpuni. Ma tahtsingi joosta alla 3:20, nii ma seda tempot sättisingi. See on päris hea aeg, olgem ausad.

Sind teatakse rohkem näitleja ja lavastajana, jooksjana võib-olla vähem. Kuidas see jooksu juurde jõudmine juhtus?

Koolipõlves sai seda trenni tehtud koos Sandor Liivega, olime omaealistest parimad Eestis. Aga vahepeal paarkümmend aastat tõesti ei teinud. Oma esimese maratoni ma jooksin tegelikult aastal 1989, niiet maratonistaaži on juba 25 aastat. Kokku olen ma jooksnud neid 11.

Me teame mida maraton või jooksutrenn annab füüsisele, mida ta vaimule annab?

Maratonijooks on pidev töö iseendaga. Sa võid hurraaga alustada, aga sa ei lõpeta hurraaga. Sa pead planeerima seda teekonda, sul peab olema plaan ja sa pead seda plaani kogu aeg korrigeerima. Jälgima enesetunnet ja mingis mõttes ühel hetkel hakkama ka ennast sundima. Sa pead tööd tegema kogu aeg: 2:02:57, nagu on maratoni maailmarekord või siis kui sa jooksed 5 tunniga. Sa pead kogu aeg tööd tegema, puhkusehetke seal ei ole. Ta annab sellise võimaluse selles maailmas, kus me seda pidevat tööd ju igapäevaselt ei tee ja see on kindlasti kasulik. Teine asi, kaunite kunstidega tegelejale või teatriga tegelejale, mulle ta annab võimaluse tunda. Ma ise

sõnastan seda nii – joostes ma tunnen päris tundeid. Kui mul on päriselt raske, ma olen päriselt rõõmus, kui ma olen päriselt väsinud. Kui ma suudan juurde panna või hoian ennast vaos, kui ma innustan ennast. Kui ma saan kunstilise elamuse oma heast esitusest või heast seltskonnast, siis see on midagi sellist mis on päris. Teatris ja selles maailmas, kus on ühe rohkem virtuaalsust ja simulaatoreid, on üha raskem öelda, mis on päris. Sellist 3 või 4 tunnist juppi oma elust, mis on algusest lõpuni päris ja kaetud tõeliste tunnetega, ma arvan seda saabki ainult spordivõistluselt.

Kas see on see hea seltskond ?

Jaa. Mina jooksen selles grupis kus on sellised tõsised harrastussportlased. Seal visatakse ka ikka head nalja ja mingil hetkel muidugi igaüks nohiseb omaette. Üldiselt on see üks hea seltskond, kus ollakse üksteise vastu viisakad, sest grupis joostes, kui on ebatasasus või järsk kurv, ükskõik kui väsinud ollakse, hoiatatakse üksteist. See on hea seltskond, kes hoolib oma tervisest ja iseendast.

Ka seda iga päev ei kohta.

Ei kohta. Ja siis ma näen seda perekondade koostööd, kus naised toidavad oma mehi. Tulevad ratastega või autodega välja, toovad neile juua ja süüa. Ja mehed naisi samamoodi. Lapsed on radade ääres ja päris tundmatud inimesed innustavad. See on üks suur pidupäev ja minu meelest sellisel hästi õnnestunud spordipeol on võimalus kuulda isegi seda, kellele lüüakse hingekella.