Näitekirjanik, kes oma teoseid dikteeris: „Kõige paremini töötab mõte, kui laman voodis. Siis võin vahel dikteerida katkestamatult.“
Aasta 1938. Ajaleht Uus Eesti annab pealkirja all „Hella Vuolijoe edu Kopenhaagenis“ teada, et Kopenhaageni vanimas ajalehes Berlingske Tidende on terve lehekülje jagu jutuajamist proua Hella Wuolijoega, kelle näidend „Niskamäe naised“ esietendub lähemal ajal Kopenhaageni kuninglikus teatris. Artikkel kannab pealkirja „Fantastilise karjääriga naisnäitekirjanik“. Pole ka ime – multitalendiks nimetatud kirjanik oli ka edukas ärinaine, vasakpoolne poliitik ja seltskonnahing, kelle peenes Helsingi korteris käis koos Hella salong ehk Hellan salonki. See naine oli täht. Erakordselt särav, ehkki punase helgiga.
Taanlaste ajaleht märgib, et Hella Wuolijoki pole suurettevõtja üksnes äri-, vaid ka kirjandusalal. „„Niskamäe naisi“ on seni juba tõlgitud 14 keelde, kuigi näidend on alles kaks aastat vana,“ on Uues Eestis kirjas. „Samuti on Paramounti filmiühing juba filminud wiis tema teost ning waatamata majanduslikele hüwedele, mida film pakub, on kirjanik siiski otsustanud truuks jääda näitekirjanduse alale. Kirjanik Wuolijoki on lubanud „Niskamäe naiste“ esietenduseks jääda Kopenhaageni, kusjuures leht ennustab tema näidendile suurt menu.”
Tõepoolest, aastaks 1938 oli Eesti-Soome kirjanik edukuse laineharjal sõudmas. Viis aastat varem kirjutatud „Niskavuoren naiset“ („Niskamäe naised“) jäi esiotsa kolmeks aastaks sahtlisse ootele. Näidendi avalikustamiseks kasutas kirjanik Juhani Tervapää varjunime. See esietendus 1936. aastal ning kujunes väga menukaks. Veelgi enam – lavalugu vallutas hoobilt Soome, Eesti ja terve Euroopa lavad. Niskamäe-sarja näidendeid kirjutas ja avaldas Hella veel aastakümneid ja need kõik tõusid hittideks.
Koidula-lavalooga sattus skandaali
Menukiks upitus ka näitemäng „Koidula“, millega ilmus Hella nimi juba 1932. aastal suurele kirjandus- ja teatriareenile ilmus. See näidend sai Eesti haridusliidu preemia ning toodi lavale nii Estonias kui ka Vanemuises. Tõsi, autori nimi avaldati alles pärast kolmandat etenduskorda. Teatriteaduse professor Anneli Saro on kandnud „Koidula“ ka koguteosesse „101 Eesti teatrisündmust“, et see lavalugu tekitas avaliku skandaali. „Nii näidend kui ka lavastus said terava kriitika osaliseks, eelkõige stilistilise eklektika ja nõretava sentimentaalsuse pärast,“ kirjutab Saro. „Koidulat tõlgendati neurasteenilise ohvri ja tema abikaasat Michelsoni tahumatu venemeelse šovinistina.“ Suure skandaali tekitas just „Koidula“ naisõiguslik vaatenurk ning Hellale heideti ette, et too oli autorina lasknud end inspireerida Aino Kallase Koidula biograafiast „Tähelend“, kus poetessi esitleti kui kleptomaani ja õnnetut abikaasat.
„On selge, et Wuolijoki püüdis oma teosega, mis muide kandis pealkirja „Näidend naisest, kes tahtis olla nagu teised“ ja oli kirjutatud vastuseks Adsoni „Lauluisale ja Kirjaneitsile“, vastu astuda nii armastaud kirjaniku romantiseeritud stereotüübile kui ka rääkida naisloojatest üldisemalt,“ lisab Saro. „Näidend oli siiski vaid päästik, mis vallandas suurema arutelu ajaloolise tõe üle. Vaidlusse sekkusid nii literaadid (eriti tuliselt Artur Adson) kui ka psühhiaatrid, oma sõna ütlesid ka lätlased. Toimusid kirjanduslikud kohtud näitlejate osavõtul.“ Mis seal salata, skandaal tuli teatrile üksnes kasuks. Saalid said täis. Kes siis ei tahaks oma silmaga näha lavalugu, mis pööritab üles hulgaliselt kirglikke vaidlusi.
Esimese näidendi rebis puruks
Skandaalne „Koidula“ polnud kaugeltki Hella esimene kirjanduslik katsetus. Oma esimese näidendi kirjutas ta 13aastaselt, kuid rebis selle puruks. Järgmise näitemänguni kulus hea hulk aega. Seesama tulevane Eesti-Soome kirjanik, ärinaine ja ühiskonnategelane Hella Wuolijoki, kes kandis aastani 1908 nime Ella Marie Murrik, sündis 21. juulil 1886. aastal Taagepera vallas endises Ala kõrtsihoones. Ligi kümme aastat hiljem kolis Murrikute pere Valka, kus Ella alustas õpinguid tütarlastekoolis. Lapsepõlves maal elades rääkisid nad suuresti eesti keelt, kuigi nende kodukeeleks oli saksa keel. Vene keel oli impeeriumi ja seal antava kesk- ning kõrghariduse keel. Haridustee jätkus Tartu Puškini-nimelises gümnaasiumis, kus õpetati ka prantsuse keelt. Hiljem õppisid Ella ja ta õde rääkima ka soome, rootsi ja inglise keeles.
1904. aasta septembris astus Ella Helsingi ülikooli filosoofiateaduskonda, õppimaks folkloristikat, esteetikat ja ajalugu ning sai filoloogiamagistri kraadi aastal 1908. Samal aastal abiellus ta Ilmiö Wuolijoega, kes oli veendunud sotsialist. Kolm aastat hiljem sündis perre tütar Vappu Illike ning ühes sellega saabus ka majanduslik kitsikus. See kooselu lagunes peagi abikaasa alkoholilembuse pärast ning naisest sai häda sunnil ettevõtja. Sealjuures erakordselt edukas.
Ajaleht Esmaspäev avaldas aastal 1938 hoogsa reportaaži pealkirjaga „Niskamäe pärisperenaisel külas“, kus kirjeldatakse Hellaga tehtud autoretke Marlebäcki mõisa. „Mul on waid kakskümmend minutit,“ on leheloos kirjas sarmika daami öeldu ajakirjanikule. „Kui see teile sobib, wõiksite sõita kaasa minu mõisa. Jutuajamise wastu mul ju midagi ei ole. Teel oleks meil mahti nii mõndagi rääkida. Marlebäck asub siit ainult sada wiiskümmend kilomeetrit.“ See Marlebäcki mõis sai Hella omaks 1920. aastal ning ta oli sinna pannud suure osa oma hingest ja rahast. Ta oli eelkõige ärinaine. Majanduskriisini. 1940. aastal müüs Hella kaine majandusliku arvestuse tulemusel oma kalli Marlebäcki ja ostis väiksema Jokela mõisa Helsingi lähedalt Mäntsälä kihelkonnast.
„Kuid majanduskliima muutudes läksid tema saeveskid pankrotti, nii et ta pöördus tagasi ilukirjanduse juurde,“ möönab Saro oma koguteoses. Hella tegi oma esimesed tõsisemad kirjanduslikud katsetused ning tema esimese näidendi „Talulapsed“ lavastus Estonias leidis aset 1913. aastal. Erilise eduta. „Wuolijoki eestikeelsed näidendi sattusid Eestis hammasrataste vahele: „Talulapsed“ võeti natsionalistliku teemakäsitluse tõttu tsensori survel pärast esietendust Estonia repertuaarist maha, „Minister ja kommunist“ ei pääsenud kommunistliku temaatika tõttu üldse lavale,“ lisab Saro. Pärast viimast katsetust otsustas Hella, kelle tolleaegne eesti keel oli segu Lõuna-Eesti murdest, ärkamisaegsest kirjakeelest ja lausa soome keelest, et aeg on üle minna soomekeelsele loomingule. See otsus tõi ka oodatud edu. Oma rahvuslikku päritolu ta afišeerida ei võtnud, ehkki olevat soome keelt kõnelnud elu lõpuni tugeva eesti aktsendiga.
Eestlased võtavad kadunud tütart kiita
Niskamäe-näidendite edu tuules leidsid eestlasedki kadunud tütre üles. Sessamas, ajalehe Esmaspäev 1938. aasta reportaažis kõneles Hella vastuseks küsimusele, miks on just temal õnnestunud Niskamäe-lugudes kirjeldada teemasid, millest seni polnud jagu saanud ei soomlased ega eestlased: „Tunnen sugupõlwe, tunnen oma sünninurga mulkide sitkust ja eluviise, niisama hästi tunnen aga ka Soome mulgimaad Hämet ja selle elurütmi ning inimesi, ning pean tähendama, et neis on nii wäga palju ühiseid jooni. Ise ma arwan küll oma teoste lewimise põhjuseks olewat asjaolu, et nad on elust wõetud. Olen neis andud tüüpe, keda olen elus põhjalikult tundma õppinud, olen andud neid nagu olen neid näinud, ilma kunstlikkude lisandusteta.“
Ning et samal, 1938. aastal lavastati Hella kirjutatud „Juuraku Hulda“ ka Estonias, oli näitekirjaniku nimi kõigil huulil. Sestap päriski Esmaspäeva ajakirjanik kuulsalt autorilt: „„Huwitav, kaua on läinud teil aega säärase näitemängu kirjutamisega kui „Juuraku Hulda?““ Vastuseks kostis sekretärile dikteerijana töötav Wuolijoki: „Juuraku Hulda“ on dikteeritud seitsme päewa jooksul. Minu töö algab õieti siis, kui juba esimene wisand on kirjutatud paberile. Kõige paremini töötab mõte, kui laman woodis. Siis võin vahel dikteerida katkestamatult. Tõeline töö algab alles siis, kui teose tekst juba kirja pandud. „Juuraku Hulda“ on näiteks wiis korda ümber kirjutatud, enne kui ta trükki läks.“ Vähe sellest, muudatusi tehti ka teatris proovide aegu. „Nüüd on ta juba filmitud ja neljal maal lawastatud,“ lisas Hella, kes müüs tõepoolest näitemängu õigused Paramount Picturesile. Aastal 1947 esilinastuski film „The Farmer’s Daughter“. „Ma ei mõtelnud aga järele ja kirjutasin lepingule alla niipea, kui mulle näidati palju raha,“ tõdes ärinaisest kirjanik. „Nüüd tahaks ka Kopenhaageni teater „Huldat“ lävastada, kuid ma peaksin garanteerima, et film aasta jooksul samuti sinna ei tuleks. Paramountile on aga 40 nädala peale antud õigus teha „Huldaga“, mida tahab ja minul pole midagi parata. Kopenhaagenis „Hulda“ repertuaarist väljalangemisega ma kaotan palju rohkem kunstiliselt, sest Taani teater oligi see, kes minu „Niskamäe naistega“ üleeuroopalise tähelepaniu teenis; wõib-olla lihtsalt seepärast, et Kopenhaageni teater on wõimeline andma õigeid tüüpe. Nüüd ma saan aru, mispärast mõned autorid oma töid filmida ei anna. Edaspidi tahaksin käia samuti selle põhimõtte järele, kui saan kord mured kaelast.“
Läks filmiga kuidas läks, kuid „Juuraku Hulda“ esietendus Estonias kujunes triumfiks. „Hella Vuolijoki on oma näitekirjaniku talenti juba mitme teosega tõestanud, kusjuures „Niskamäe naised“ otse erakordse menu osaliseks sai,“ on 1938. aasta ajaleht Uus Eesti vaimustusest oimetu. „Tänu sellele on tema nimi muutunud etiketiks ja pealegi heaks etiketiks. Olukord on umbes sarnane, nagu kirjeldatakse Vilde „Pisuhännas“ Sanderi positsiooni rahandusringkonnis, kus tema allkirja nähes lausutakse: „Ludvig Sander, ahhaa!“ Nii meiegi, kuuldes Wuolijoe uuest teosest, ütleme: „Hella Wuolijoki, ahhaa!“ Kindlasti mõtlesid niiviisi paljud neist, kes tulid „Juuraku Hulda“ esietendust vaatama. Ja ega nad pettunud. „Juuraku Hulda“ ei vaja etiketti. S. t. kõnesolev näidend lööks ka siis läbi, kui autorina esineks mõni lavailmas vähemtuntud nimi.“
Perekonnasaaga „Niskamäe naised“ jõuab taas lavale Vanemuise teatris 13. veebruaril.
Padupunane või mitte?
Sotsialistist abikaasa Sulo kõrval vasakpoolsetest ideedest vaimustunud Hella polnud pelgalt ärinaine ja kirjanik, vaid püüdis ka poliitikas kaasa kõnelda. Ühtäkki sai temast oma salongis Nõukogude Liidu eestkõneleja. Soome talvesõja ajal 1940. aastal võttis ta hea tuttava Aleksandra Kollontai tuules osa ka läbirääkimistest vaherahu sõlmimiseks. Oma agaruse tõttu sattus Hella ka Soome vastuluure püsivaatluse alla.
Aastal 1943 ta arreteeriti, sest Soome politsei süüdistas teda spionaažis. Küllap oli ka põhjust, kuna kirjanik abistas Nõukogude parašütisti Kerttu Nuortevat. Tema kaastööd 25 aasta jooksul NSVLi välisluurega kinnitas hiljem ka NSVLi luurejuht Pavel Sudoplatov oma mälestustes. Kohtuotsusega määrati Hellale eluaegne vanglakaristus, kuid 1944 ta vabastati. Vangis oldud aega kasutas Hella kirjutamiseks. Valmisid „Kummitusi ja kajakaid“ ning mälestusteraamatud „Koolitüdrukuna Tartus“ ja „Ülikooliaastad Helsingis“. Vanglas läbielatut kajastab tema teos „Ma ei olnud vang“. 1945 toimunud valimiste järel pääses Hella Soome Eduskunta ja oli aastatel 1945–1949 Yleisradio peadirektor. Oktoobris 1946 sõitis ta Soome delegatsiooni koosseisus Moskvasse, kus neid võtsid Kremlis vastu Stalin ja Molotov. 1946 juulis, kui Hella oma 60. sünnipäeva tähistas, oli ta võimu ja kuulsuse tipul. Kirjanik suri pärast pikaajalist haigust 2. veebruaril 1954, olles 67aastasena ammendanud oma jõuvarud. Tuhk maeti Hella isa urni kõrvale Helsingi Hietaniemi surnuaiale.