Naisteõhtu Vanemuises
Liina Valdre, Eesti Päevaleht
“Beautiful Bodies” on omal moel väga stiilipuhas lavastus, kiidab Liina Valdre.
Vanemuise uuslavastust peaks vaatama minema samas tujus, milles naised haaravad poeriiulilt viimase Cosmopolitani numbri või istuvad teleri ette “Seksi ja linna” vaatama, sest just selles võtmes on Jüri Lumiste selle lavastanud.
Suhteliselt lihtsalt tekivad paralleelid Lumiste eelmise lavastusega “Sekstett à la carte”, mis liikus kriitikute arvamusel pigem köögifilosoofia populistlikul kui eksistentsiaalsel tasandil. Sedapuhku filosofeeriti vaid kodusemas ja boheemlikumas õhkkonnas.
Lavakujundus on soe, hubane ning värviküllane. Lavale on suudetud luua keskkond (kunstnik Kristiina Münd), mis mõjub kutsuvalt: täis patju, millest tahaks pesa luua ja siis sinna kerra tõmmata. Üldise lavapildiga haakuvad ka tegelaste kostüümid, milles on julgust ning mängulisust ja mis sobivad orgaaniliselt kokku tegelaste iseloomuga, aidates seda veelgi selgemalt välja tuua.
Viimasel ajal tehtud rollidega võrreldes oli kõige huvitavam vaadata just Piret Simsoni osatäitmist. Vastandina tema viimatistele tugevatele ja bravuurikatele lavanaistele on sedapuhku tegemist tegelaskujuga, kelle põhiolemuseks soe sõbralikkus ja armas abitus. Kersti Heinloo ja Kristel Elling (kehastavad kordamööda Marthat) on mängus äärmiselt täpsed ja konkreetsed, kuigi Ellingu puhul oli esialgu veel tunda teatavat ebakindlust.
Katrin Pärna roll on äärmiselt sarnane tema osatäitmisega Eva Klementsi lavastuses “Tähed hommikutaevas” – samasugune hoiak ja samasugune jõulisus. Eva Klementsi enda keskne roll lavastuses on üks sümpaatsemaid ja huvitavamaid, tegelaskuju ekstsentrilisusest hoolimata üks veenvamalt elulisemaid.
Tõlge jätab soovida
Lavastuses puudub pretensioon teha kõrget kunsti. Kuigi tegu ei ole lihtlabase komöödiaga, puudub loos paraku ka igasugune nihe ja iroonia, mis ei ole muidugi kohustuslik, aga oleks ilmselt olnud omal kohal. Kohati aimuv traagika ei tule eriti tugevalt välja.
Tegelaskujud jäävad visandlikuks, kehastades rohkem mingit inimtüüpi kui konkreetset isikut. Kuigi esmapilgul peaks publikul olema lihtsam samastuda Cunninghami tänapäeva linnanaistega, äratavad Galini Moskva prostituudid suuremat kaasaelamist ja empaatiat.
Lavastuse üks suuremaid miinuseid on mitte just kõige parem tõlge. Tegelaste tekst jääb sageli kohmakaks ning reaktsioonid on sellest tulenevalt kohati ebaloomulikud. Kogu loo moraal peitub aga ehk selles, et paljastades teistele oma nõrkused, muutume tegelikult tugevamaks.
Alles siis, kui me enam ei ürita näidata, et meie elu vastab mingitele üldkehtivatele normidele – et nii lihtsalt peab olema ja teistmoodi ei saa –, selgub, et ideaalinimest ei olegi olemas. Igaühel on oma nõrkused.
Kuue naise lugu
Just sellisel lihtsustatud kujul see mõttekäik publikule esitataksegi. Laval on kuus naist, kes jutustavad oma loo, sobiva rõhuasetuse leiab vaataja ise.
Selleks, et midagi saalist väljudes painama ei jääks, on lool lihtne, selge ja õnnelik lõpp. Lavastus kinnistab müüti, justkui oleksid mehed ja naised pärit eri planeetidelt. Tänapäeva naiste probleemid ja jutud on sellised, millest mehed kunagi aru ei saa, sest nad on mehed.
Sellele reeglile tuginedes on loodud näidendi lavamaailm. Paratamatult jääb see veidi konstrueerituks, sest säärane maailm on tegelikult illusioon. Mehed ja naised saavad kooseksisteerimisega üldiselt kenasti hakkama, kuigi mõnikord on n-ö naisteõhtud ütlemata head. Sedapuhku näiteks Vanemuise teatrisaalis.