Nagu ei meeldi

Hiljuti tuttava renessansidraama asjatundjaga juttu ajades mainisin muu hulgas, et Tartu Vanemuine lavastab Shakespeare’i “Nagu teile meeldib”. Tuttav vangutas pead ja küsis, miks just see näitemäng, seda on keeruline teha nii, et hea lavastus välja tuleks. Tema, vaatamata pikale kogemusele, ei olevat veel näinud sellist “Nagu teile meeldib” lavastust, mida võiks lugeda täielikult kordaläinuks. Kaheldes rühkisin reede õhtul mööda libedat mäekülge Vanemuise teatrimaja poole, lootes leida kinnitust, et hea lavastus on võimalik.
Kuigi eelinfo kruvis ootused kõrgeks – lubati suurejoonelist ja korralikku klassikalist näitemängu, mis on ühtlasi ka romantiline komöödia ja vaimukas lugu –, oli vähemalt osaliselt tegu katteta lubadustega. Kuigi Vanemuise lavastuses oli hulgaliselt toredaid leide (kohati tundus, et lavastajal oli lausa liiga palju häid ideid), jäi domineerima siiski läbimõtlematus, kerge haltuuramaigulisus. Kui esimeses vaatuses oli tunda läbi komponeeritud rütmi, siis teine vaatus rabas nii tempo kui muu täieliku liimist lahti olekuga.
Alustan mõningatest tehnilisemat laadi probleemidest, kuna sellised võivad rikkuda kogu etendusest saadava mulje. Kuigi lavaruumi lõhkumine publiku asetamisega lavale on igati teretulnud võte (kuigi kindlasti enam mitte innovatiivne ja värske; Shakespeare’i ajal pealegi oli publik kolmes küljes), ei andnud see kindlasti mitte läbivalt soovitud efekti. Ei julge päris kindlalt väita, et tegu oli lavastaja ja näitlejate kommunikatsiooniprobleemidega, kuid lavastuses oli mitu piinlikku momenti, kui näitlejad end kui vurrkannid ühte ja teise külge pöörata üritasid, et mõlema publikumassiiviga ikka suheldud saaks. Etenduse kuludes jäi sellist rähklemist vähemaks ning liikumise rabedust tasandas mõnevõrra ning mõjus isegi humoorikalt “unustusehõlma” vajunud lavapubliku metateatraalsete võtetega lavastuse käiku kaasamine.
Teise suurema probleemi tekitas lavapinda poolitav ojanire. Kuigi üheks selle nire tähtsamaks funktsiooniks oli kindlasti mõeldud lava pooleks jaotamine – õukonnaks ja Ardenni metsaks (millegipärast mõjusid urbanistlikud metalltellingud siiski loomulikumana kui kunstrohi ja kunstpuu) – ning funktsioneerimine omamoodi peeglina, tõmbas palju rohkem tähelepanu endale see, kuidas näitlejad sellest veeribast kogu aeg üle kalpsama pidid. Kuivõrd veele oli leitud hulk mitmekesiseid kasutusvõimalusi – ja seda mitte ainult peeglina –, olnuks näitlejate liikumist arvestades ehk otstarbekam kasutada väikest tiiki ühes lavanurgas. Võib-olla oleks see aidanud vähendada mõnede näitlejate frustratsiooni, nad oleksid ojasse mitteastumise meelespidamise asemel saanud rohkem laval toimuvale keskenduda.
Häirivalt mõjusid ka tehniliselt kohmakalt lahendatud tegelaste sisenemised-väljumised. Alatasa oli kuulda lavastuse-välist uste paukumist ja kohati takerdusid näitlejad kardinatesse. Paratamatult tekkis – andku kõik asjaarmastajad andeks – paralleel amatöörlavastusega N küla kultuurimajas.
Ka tegelaste galeriis jagus nii meeldivaid kui ebameeldivaid üllatusi. Kõigepealt dubleerimine, mis Shakespeare’i puhul on ometi nii tavaline – siin seda peaaegu polnudki. Sellist valikut iseenesest pole muidugi põhjust ette heita, seda enam, et antud juhul oli suure koosseisu kaasamine väidetavalt üks taotlusi. Üksikutest tegelastest oli üks meeldivamaid ja tähelepanu köitvamaid Orlando (Tambet Tuisk), suhteliselt tühja ja tänamatu rolli elusaks mängimine. Olemuselt pisut pinnapealne Orlando tasakaalustas suurepäraselt kooliplikalikku Rosalindi (Marika Barabanštšikova), kes vastupidiselt tihti levinud arusaamale ei olnud ei küps ega manipuleeriv. Kuigi üldiselt oli selge, et lavastuse Rosalind on tüdruk, kes räägib palju ja mõtleb käigu pealt, mida räägib, ei jõudnud näitlejanna keel veel esietendusel tekstile piisava paindlikkuse ja kiirusega järele.
Suure muutuse oli läbi teinud Jaques (Andres Dvinjaninov). Näidendi melanhoolikust oli saanud Johnny Deppi välimusega narr, kelle uutele loomuomadustele viitasid näiteks rõõmsad puna-valgetriibulised sokid.
Võib ju õigustuseks öelda, et melanhoolia teooriatest ja ilmingutest pole tänasel publikul suuremat aimu; samas ei tundunud selline lähenemine aus näidendi päris-narri Touchstone’i suhtes. Sellise uue rollilahenduse puhul mõjus imelikult ja põhjendamatult ka valguse “tõsiseks” muutmine Jaques’i inimese-seitsme-eluea-kõne ajal. Samuti jäi uue rollilahenduse puhul natuke segaseks, miks selline Feste tüüpi tegelane peaks lavastuse lõpus ootamatult erakluse kasuks otsustama.
Piinlikult mõjusid koomiliseks mõeldud madalast soost tegelased. Ainsa erandina sellest grupist võiks esile tõsta Corini (Ao Peep), kelle dialoog narr Touchstone’iga (Aivar Tommingas) oli piisavalt nauditav. Teisi karjuseid ja lambureid oleks võinud kärpida nii palju kui võimalik. Nii Phebe kui Audrey puhul jäi arusaamatuks, mis neis armastamis- või huviväärset on, ja nali Audrey sassis seelikusabaga oli (lisaks sellele, et tegemist on leierdatud standardnaljaga) esitatud nii kohmakalt, et mõjus lausa maitsetult.
Vaatamata sellele, et tellitud oli uus ja hea tõlge, oleks teksti võinud julgemini kärpida ja eriti käest lagunema kippuva teise vaatuse tihedamaks ja tempokamaks teha. Näitlejate ja teatri arendamise sildi all pole mõtet lavale tuua lavastust, mis sarnaneb kohati hämmastaval kombel kooliteatriga, kus iga trupi liige peab saama kas või korra üle lava kõndida või ühe repliigi öelda. Praegusel juhul läheb hulk lavastuse potentsiaalist lihtsalt kaotsi nagu vesi leigel kerisel – susiseb küll, aga õiget sooja ei saa.