Kristiina AlliksaarSündinud 1980. aastal Viljandimaal Olustveres. Lõpetanud Viljandi Jakobsoni gümnaasiumi. Omandanud kõrghariduse nii ärijuhtimise (Tallinna tehnikaülikool) kui ka kultuurikorralduse erialal (Viljandi kolledž). Magistrikraad kultuurikorralduses muusika- ja teatriakadeemiast ja muutuste juhtimise erialalt Tartu Ülikoolist. 24-aastasena oli pool aastat Sri Lankal vabatahtlikuks. Pärast seda armastab reisida ja matkata Kagu-Aasias. On korraldanud Rabarocki ja Viljandi Folki. 2014–2019 töötas Ugala teatri juhina. Tema ametiajal renoveeriti teater. 2019 asus Vanemuise teatrijuhi ametisse.
x
Mitu kuud teatrid koroonaviiruse tõttu kinni olid?
x
Esimest korda neli kuud. Suvelavastusteks natuke avati, koos nõudega, et saalis tohib välja müüa pooled kohad, inimesed pidid istuma üle ühe tooli.
x
Aga ikkagi, miks lahkuda?
x
Mul ei ole enam nii palju anda, kui Vanemuine vajaks. Kui tööle minek tuleb kohusetundest, siis pole see õige minu enda ega teatri jaoks.
x
Tartu Postimees kirjutas, et teil on suured erimeelsused kultuuriministeeriumi asekantsleri Taaniel Raudsepaga, kes on Vanemuise nõukogu liige.
x
Olen üllatunud, et arutame temaga teatriasju meedia vahendusel, kuigi võiks seda teha omavahel.
x
Raudsepp ei ole rahul sellega, kuidas olete teatrit juhtinud, sest Vanemuise eelarves on õhk, umbes poole miljoni euro suurune tühi ruum?
x
Kultuuriministeerium otsustas meile anda 460 000 eurot väiksema summa, kui küsisime. See ongi justkui auk. Nüüd on minu kui juhi ülesanne vaadata, kust saab kulusid kärpida ja tulusid juurde, et nõukogu saaks kinnitada tasakaalus eelarve. Praegu (intervjuu oli 31. jaanuaril) ei ole Vanemuise 2023. aasta eelarvet kinnitatud.
x
Kuidas te töötate, kui eelarvet ei ole?
x
See on hea küsimus. Kuna riigi toetussumma saime teada jaanuari teises pooles, siis töötame eelarve projekti peal. Eelarve põhineb repertuaariplaanil, sest meie kõige suurem kulu on personal, suuruselt järgmine uuslavastuste välja toomine. Praegu teame uuslavastusi hooajal 2023/2024 ja ka 2024. aasta sügist. Meie oleme oma arvutused teinud, selle järgi töötame.
x
Kas kulude kokkuhoid tähendab töötajate koondamist?
x
Praegu see ei tähenda koondamist.
x
Kultuuriministeerium ütleb, et Vanemuine teenib liiga vähe piletitulu?
x
Jah, omatulu proportsioon võiks olla suurem ministeeriumi arvates. Ühel hetkel tähendab see taas pileti hinna tõusu. Riigi sihtasutuse üks eesmärk on, et võimalikult palju inimesi saaks teatrist osa, aga kui tõstame pileti hinda veel ja veel, siis teatrid saavad sama tulu või pisut rohkem, aga palju vähem inimesi saab osa eestikeelsest teatrist. See ei ole hea eesmärk.
x
Vanemuise riiklik toetus on suuruselt teine, kohe Estonia järel. Miks te olete rahulolematu sellega, kuidas riik rahastab teie konkurente, era- ja linnateatreid?
x
Teatritel oli rahastamise korra muutmisel kaks soovi. Esiteks, et rahastamine muutuks läbipaistvaks, et oleks võimalik aru saada, miks keegi täpse summa sai, ja et oleks juures hindamiskriteeriumid. Et näiteks [Von Krahli teatri juhil] Peeter Jalakal oleks võimalik öelda, et hästi, sain viiest pallist kolm, aga mis ma tegema pean, et saada viis.
x
Et oleks üldse võimalik aru saada, mida ja miks rahastatakse. Seni rahastamisel mingit süsteemi ei olnud. Võitis see, kel olid paremad sidemed kultuuriministeeriumiga.
x
Teiseks soovisime, et teatrid oleks võrreldavad. Näiteks keskmise pimesooleoperatsiooni maksumus on võimalik välja arvutada. Kui palju kulub niiti, kui palju arsti tööd ja mingi keskmine on võimalik haigekassal tuletada. Samamoodi on võimalik teatrite töö maksumus välja arvutada. Teatrid on üle 20 aasta vabatahtlikult kogunud statistikat. On võimalik arvutada, et keskmise lavastuse väljatoomiseks on nii palju inimesi laval ja nii palju lava taga. Keskmist lavastust mängitakse nii mitu korda ja see toob nii palju publikut. Meie soov oli tekitada joonlaud, millega mõõta. Eestis on kõikvõimalikku teatrit. Jõudsime ka sinna, et kõik mahuvad sellesse mudelisse.
x
Juba eelmise aasta augustis rahastamismääruse aruteludel selgus, et uute kriteeriumite järgi jääb mitu teatrit hammasrataste vahele. Hindamistingimuste muutmiseks aga aega enam ei olnud, sest kultuuriministeerium soovis kindlasti kohe pärast etendusasutuste seaduse vastuvõtmist uut rahastuskorda kasutada. Õppetund minu jaoks, kes ma elus esimest korda tegelesin seadusloomega, oli see, et oleksime pidanud nõudma, et seaduse rakendamine jääb pikema aja peale.
x
Praegune erateatrite hindamissüsteem on poolik, sest puudu on hindamismetoodika. Näiteks teatri repertuaari kvaliteedi hindamiseks on eksperdid kokku kutsutud, aga ei ole määratud hindamiskriteeriume.
x
Komisjonis oli viis-kuus teatriteadlast ja -kriitikut, mille järgi nad siis otsustasid?
x
Ma ei tea, ma ei osalenud komisjoni koosolekutel. Selle kohta peaks valmima protokoll, mida kultuuriministeerium ei ole seni teatrijuhtidele näidanud, kuigi täna on jaanuari viimane päev. Etendusasutuste liit esitas 24. jaanuaril ametliku palve protokoll avaldada, aga meie palvet ei ole täidetud.
x
Kui protokoll käes, mida siis ette võtate?
x
Siis saab vaadata, mis läks valesti, millised hindamiskriteeriumid ei toiminud.
x
See oli ju algusest peale teada, et uue süsteemiga lähebki nii, nagu praegu on läinud: rahasaajaid on rohkem ja osa teatreid saab rohkem kui varem – järelikult keegi peab vähem saama.
x
See on selge, et uus süsteem ei saa anda juurde võrdselt kõigile, iga hindamiskriteeriumiga keegi kaotab, keegi võidab. Muudetud rahastusega on ka väga palju võitjaid.
x
Aga mis on siis valesti?
x
Süsteem ei arvestanud näiteks seda, et on erateatreid, mis ei paku pelgalt mitmekesisust teatriellu, vaid on 35 tegevusaastaga kujunenud võrreldavaks riigiteatritega.
x
Uus süsteem ongi ju nii üles ehitatud, et on riiklikud repertuaariteatrid ja ajutised, kaduvad erateatrid. Teatrijuhid ju nõustusid sellise süsteemiga.
x
Teatrijuhid arutasid seadust luues põhimõtteid, rahastamismääruse sõnastasid kultuuriministeeriumi töötajad ja see on ministeeriumi kultuuripoliitiline valik. See oli ette teada, et näiteks Tallinna Linnateatri toetusraha väheneb, aga me ei teadnud, et kukkumine tuleb nii suur. Viga oli ilmselt ka see, et rahastamislävend sai liiga madal, st rahastuse sai senisest rohkem teatreid. Kultuuriministeerium teadis võimalikest probleemidest juba augustis. See ei oleks tohtinud olla üllatus. Rahastamiskriteeriumid tuleb üle vaadata, sest 35 aastat tegutsenud teatrit (VAT ja Von Krahl) ei saa võrrelda kolm aastat tegutsenud teatriga ja Tallinna Linnateater peaks üldse olema võrreldav riigi sihtasutustega. Ühe ettepanekuna võiks rahastamistingimustesse lisada punkti, mis arvestab, kui kaua on edukalt teatrimaastikule panustatud.
x
Praegune rahastamissüsteem tõmbab ühe otsusega, ühe numbriga inimeste elutööle kriipsu peale, me ei saa Eestis seda endale lubada.
x
Kui palju maksab «Sipsiku» lavastamine?
x
Pakun, et umbes 50 000 eurot. Lastemuusikalil on see tavaline suurusjärk. Sadamateatri lavastuste väljatoomise kulu on radikaalselt väiksem suure lava omadest. Juba põrandapinda on nii palju vähem, et kunstnik ei saa planeerida suuri dekoratsioone või suurt autot ringi sõitma, sest lihtsalt ei mahu pisikesse black boxi.
x
Kas see on nii, et mida uhkemad dekoratsioonid ja kostüümid ning arvukamalt osatäitjaid, seda rohkem publikut?
x
See ei pruugi sellest sõltuda. Mida parem lavastus, seda rohkem publikut. Lavastuse edukus ei sõltu kuludest. Meil on lavastusi, mille väljatoomiskulu ei saa kunagi nulligi.
x
Näiteks?
x
Muusikal «Kaunitar ja koletis», mille väljatoomiskulu oli siin majas väga-väga suur, aga publik ei leidnud seda üles. Sellele lavastusele maksime peale. Alati on risk, et publik ei tule. Mina oma üheksa-aastase teatrijuhi aja jooksul ei ole teada saanud, mis on toimiva lavastuse valem.
x
Võin tuua konkreetse näite. Ugalas oli üks lavastus, neli päeva enne esietendust kogunes loomenõukogu ja ütles, et siit esietendust ei tule. Aga kunstiline juht ja veel paar inimest ütlesid, et proovime veel paar päeva, et siit tuleb. Lõpuks mängiti seda lavastust üle saja etenduse ja see oli publiku menuk.
x
Mis lavastus?
x
Ma ei ütle.
x
Kuidas lugejad siis peavad aru saama?
x
Lugejad saavad aru põhimõttest, et teatris käib alati kaardimäng. Ugalas oli lavastus, mis läks repertuaarist maha pärast 14. etendust, kuigi oli geniaalne komöödiamaterjal, väga hea lavastaja ja supertrupp. Lavastus lihtsalt ei toiminud tol hetkel, komponendid ei mõjunud kokku nii, et lavastus oleks lendu tõusnud.
x
Eesti teatris on tasapaksu, keskmiselt tugevat lavastust väga palju, aga sinilinde on üksikuid. Igal pool maailmas on samamoodi. Saksa teatrist tuleb väga efektseid lavastusi, aga me ei taju, kui palju Saksa teatrid lavastusi kokku teevad, nii et nende hulgast saavad üksikud sinilinnud tõusta.
x
See on alati teatri jokker, kas sel õhtul on… Kas infolaua töötajal ja kostümeerijal on hea tuju, kas lava on enne etendust pestud. Väikesi tingimusi, mis määravad sinilinnu tõusmise, on väga palju. Teatris on igal sammul inimesed, masinad ei puhverda teatrit ühelgi astmel. Kas näitlejatel ja lauljatel laval tekib õhtul õige tunnetus, kas saal toetab või on tuldud teatrisse selleks, et kambaga mõnusasti vahuveini juua ja aega veeta. Kas publik on mõttega kohal ja teab, mida on tuldud vaatama või on rõõmsalt üllatunud? Lavastuse õnnestumise aspekte on tohutu palju.
x
Isegi teie kogemusega teatrijuht ei tea, kuidas luua õnnestunud lavastus?
x
Ma ei tea, mis on eduka lavastuse valem. Ükski teater ei tee teadlikult tasapaksu. Vanemuisel on kolm kunstilist juhti, kellega repertuaariplaani üle ägedalt vaidleme. Kes saab suure lava, kes Sadamateatri – sõltub, mis plaanid kellelgi on. Olen püüdnud vaadata tervikut, et muusika, draama ja tants saaks oma arenguks vajalikud lavastused ning et see võiks publikule mõjuda. Selle viimasega jään alati hätta.
x
On lavastusi, mis on mind totaalselt üllatanud. Näiteks Priit Strandbergi lavastatud ajastutruu Shakespeare’i «Tõrksa taltsutus». Ma ei oleks elus arvanud, et 670 kohta saalis on viimseni välja müüdud ja inimesed tõusevad lõpus püsti nagu rokk-kontserdil.
x
Kuidas õnnestus Shakespeare koos Tartu Uue teatriga?
x
Minu jaoks õnnestus, sest tõi Vanemuisesse teistsugust teatrit ja noori tegijaid, kes alati ei saa võimalust suurel laval proovida. Kes tahab anda võimalust katsetamiseks? Elise Metsanurk ei ole seni veel väga palju lavastanud.
x
Mis mõttes teistsugune teater?
x
Vanemuine pakub klassikalist sõnateatrit, heas mõttes veiderdamist on meil vähe. Näiteks need rippumise konstruktsioonid ja Shakespeare’i ringikirjutamine. «Tõrksa taltsutus» on koos proloogi ja epiloogiga otsast lõpuni Shakespeare, aga «Romeos ja Julias» on põimitud mitu teost. See ei ole Vanemuisele tavapärane. Publik on reageerinud keskmisest paremini, aga saalis on veel ruumi.
x
Ühesõnaga «Romeo ja Julia» ei ole õnnestumine?
x
Niimoodi ei ole õige öelda. Õnnestumine ei ole ainult täis saal. Õnnestumine on ka see, kui lavastus pakub arengut tegijatele ja toob saali publikut, kes muidu Vanemuises ei käiks. Kui Tartu Uue teatri publik tuleb saali ja vaatab, et Vanemuine ei olegi nii hirmus, siis tulevad ehk teist korda veel.
x
Nii et iga teatrijuhi unistus on lavastus nagu «Lehman Brothers», mille saalid on veel vähemalt kümme aastat välja müüdud?
x
See on aus hinnang.
x
Teatril on kohustus teenida tulu, kui palju see üldse jätab käsi vabaks repertuaari valikul?
x
Tulu teenimise kohustuse tõttu püütakse teha turvalisi valikuid. Proovitakse võtta repertuaari lavastusi, mis kindlasti tooks publikut.
x
Nagu tuntud lasteraamatu «Sipsik» järgi tehtud muusikal.
x
«Sipsiku» võib turvalise valiku alla panna, aga mul on ikkagi ootus, et kuna laval on ka orkester, siis see avardab laste vaatenurka ja õpetab neid kuulama pille, see on ka hariduslik kavatsus.
x
Kuidas te Risto Joosti Vanemuisesse peadirigendiks ja muusikajuhiks meelitasite?
x
Rääkisin temaga, istusime kohvikulaua taga, rääkisin, mis on minu soov, mis on tema võimalused kunstilise juhina, mis on Vanemuise piirangud võrreldes näiteks rahvusooper Estoniaga. Me ei saa täit tähelepanu panna tantsu- ja muusikateatrile. Tuleb arvestada, et alati ei saa soovitud mahus mängida ega proovi teha, sest ruumi tuleb jätta ka draamaetendustele.
x
Töökodade jõudlus on piiratud, hooajal saab teha kaks ooperit, mis peavad olema väga hästi rihitud.
x
Risto on olnud leidlik kompromisside tegija. Ta teeb näiteks kontserdiprogramme, kus artistid saavad lavale, saavad ikkagi teistsugust repertuaari harjutada.
x
Minu ootus oli, et Vanemuise muusikateatri kvaliteet tõuseks. Ma ei ole muusikakooli lõpetanud, aga kuulen ja tajun, mis võnge tuleb orkestriaugust. Tahtsin, et Vanemuise lauljad areneks, et nende rollid pakuks neile grammikene rohkem väljakutset. Et oleks huvitavad lavastajad ja muusikateater tooks saalid täis.
x
Kas Risto Joost on selle maja kõige kallim töötaja?
x
Ei ole. Kunstiliste juhtide tasu on selgelt teatris kõige kõrgem, aga Joosti palk ei ole suurem kui direktoril. Risto ei tulnud Vanemuisesse kindlasti raha pärast.
x
Kas Vanemuise ooper võiks üldse kõlada sama hästi kui näiteks Helsingi ooper?
x
Absoluutselt, kvaliteedi mõttes mitte mingit takistust ei ole. Orkestris on ligi 80 muusikut, koorilauljaid 32, see on ooperi miinimumtase, sest väiksema koosseisuga ei ole võimalik väga paljusid teoseid esitada. Ka meie balletitrupp on kärbitud miinimumini. Estonias on 20 ooperisolisti palgal, meil on kuus. Et võimsalt kõlada, peame palkama igaks etenduseks külalislauljaid.
x
Vanemuine mängib sel kevadel ühe korra Wagneri ooperit «Tristan ja Isolde», saali parima koha pilet maksab 30 eurot. Estonias on kalleimad kohad 70, Helsingis 110–130 eurot. Kas Vanemuise ooper on siis nii mitu korda kehvem?
x
Pileti hind ei peegelda taset, vaid seda, et me oleme Lõuna-Eesti teater, teenindame kõiki, kes jäävad Harjumaast lõuna ja ida poole. Seda publikut on palju, aga ostujõud on täpselt selline nagu on. Sellega peame arvestama, see on Vanemuise põhikirjaline ülesanne.
x
Aga kuidas hakkama saada, kui publik ei jõua ooperit kinni maksta?
x
Riik peab appi tulema. Vanemuist toetatakse praegu nagu sõnateatrit, aga meie eripära nõuab teistsugust lähenemist. Meil on palgal ligi 400 inimest, raha saame riigilt ainult personalikulu katteks. Kõik muud kulud – uuslavastuste väljatoomine, majade ülalpidamine, inimeste koolitamine, turundus, autoritasud, piletimüügi kulu – tuleb meil endal tasa teenida.
x
Tartu linnavalitsuse ja Tallinki toetus.
x
Tartu toetus on 100 000 eurot, oleme väga tänulikud, aga Vanemuise eelarve on 11 miljonit eurot. Muusikateatri kinni maksmiseks tuleb leida toetajaid või meelitada kõmaga meie hea kvaliteedi kohta üle Euroopa aina rohkem ooperipublikut. Praegu käib väga vähe muu Euroopa publikut Eestis ooperis.
x
Kui kaua tantsu- ja muusikateater Tartus veel tegutseda saab?
x
Kui kaua? Väga kaua. Muusikateatril on 140. hooaeg.
x
Kas te ei julge välja öelda, et Vanemuise muusikateatri lõpetamist on teie ametiajal kaalutud?
x
Neid mõtteid käib igal aastal, nii kui on raskem olukord, tuleb kultuuriministeeriumist kohe mõte, mida teha… Olen nõus sel teemal arutlema.
x
Kaaluda tasub natuke laiemat pilti. Kui Tartust kaotada, siis Harjumaast lõuna pool elavatel inimestel kaob võimalus osa saada muusika- ja tantsuteatrist. Lõuna-Eestist ei minda rahvusooperisse juba sellepärast, et rahvusooperil on heas mõttes elitaarne kuvand. Inimesed mõtlevad, kas neil on selliseid riideidki selga panna, millega julgeks klassitäie lapsi rahvusooperisse viia.
x
Tänapäeval käiakse ooperis kampsuni ja teksadega.
x
Kampsuni ja teksadega tunneb inimene end rahvusooperis väga halvasti. Kui kaob muusika- ja balletikonkurents riigi sees, ei ole see hea. Mõnus nagin kahe teatri, Estonia ja Vanemuise vahel on kõige tervem asi, mis olla saab. Kuhu heliloojad uut materjali kirjutavad, kui Vanemuist enam ei ole? Ka Elleri muusikakool tuleks sulgeda, sest kellele ikka instrumentaliste koolitada?
x
Baleriinide ja ooperilauljate konkurents on rahvusvaheline ega piirdu Tallinna ja Tartuga.
x
See ei ole nii. Miks on Eestisse ja eriti Vanemuisesse tulnud suur rahvusvaheline seltskond balletiartiste, kes on siin kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalgal? Sest maailmas pole liiga palju teatreid, kus on koosseisuline trupp, kes saab iga kuu palka põhitöö, tantsimise eest.
x
Aga kas muusikateatrit on Tartusse vaja?
x
Jah, seda on vaja. See on sama teema, et kas on vaja riigi sihtasutusena tegutsevaid teatreid. Kõik teatrid võiksid olla projektipõhised, kes komplekteerivad meeskonna. Püsivalt tegutsevaid teatreid on vaja kasvõi selleks, et oleks olemas lavatagused oskused ja töökojad. See oskus kaob kiiresti. Täpselt sama on näitlejate ja lauljatega. Ka meie palgal olevatel inimestel on võimalik käia tegemas koostööprojekte ükskõik kellega. Kui see baas ära võtta kultuuril, siis süsteem kukub kokku.
x
Kas ei ole nii, et parim kunstnik on näljane kunstnik?
x
Ma ei ole kunstnik olnud, ma ei tea, kuivõrd nälg aitab. Näljane võib tähendada ka kunstinälga. Sellega olen nõus, et mida piiratumad vahendid on lavastuskunstnikul, seda leidlikumad on lahendused. Kusagil on efektiivsuse piir. Piiramatult raha ei tähenda alati parimat tulemust.
x
Professionaalse vastajana hiilisite mööda küsimusest, miks ikkagi lahkute.
x
Sest olen väsinud, täiesti siiralt. Üheksa aastat on minu tööelust pea pool. Käsi südamel – mul ei ole paremat pakkumist, mind ei oota keegi.
x
Olen kuulnud, et teist võib saada kõrge riigiametnik.
x
Mina ei tea, et minust saaks kõrge riigiametnik.
x
Mida see tähendab, et olete väsinud?
x
Pärast uudise avalikuks tulemist olen saanud kahesugust tagasidet. Esiteks: sul on hea palk, ühiskondlikult hinnatud töö, miks ära lähed? (Vanemuise teatrijuhi palk oli tunamullu 4757,75 eurot – A. K.) See on edukultus, et pean hambad ristis hoidma kinni sellest, mis mul on. Teine pool inimesi ütleb aitäh, et julgen öelda, et olen väsinud ega suuda enam panustada nii, nagu õigeks pean.
x
Kolm aastat on väga lühike aeg teatrijuhile.
x
Neli aastat. Kas ikka on lühike? Sellesse aega on jäänud koroona, energiakriis ja suured muutused teatris. Oleme välja tulnud miinusest, mille teatriga koos sain. Olen vahetanud muusikajuhi, mis on Vanemuise muusikateatri taas pilti toonud.
x
Miks on teil neli kõrgharidust?
x
Ma ei oska elust nii palju õppida. Mõni inimene loeb ise turundus- või juhtimisraamatuid, mul on vaja, et keegi mind piitsaga ootaks, et siin on kuupäev ja tähtaeg.
x
Kui tihti teilt küsitakse, kas olete Artur Alliksaare sugulane?
x
Mul oleks suur au olla tema sugulane, mul on kahju, et ma ei ole. Meie perekonnanimi oli Allikof, mille vanaisa eestistas 1952.
x
(Postimees, 4.02.2023)