Muusikalis jäi mürtsu väheks

«West Side Story» puhul unustage sõna story, mis on üpris kohmakas katse ühendada poistekampade kemplemiste arhetüüp (nagu «Pál tänava poisid») Romeo & Julia igihalja skeemiga.
Tegelikult on Vanemuises äsja esietendunud muusikal lihtsalt beat.
Beat oli väga oluline mõiste 20 aasta jooksul Teise maailmasõja lõpust 1960. aastate keskpaigani. See tähendas põlvkonda, kirjanike rühmitust, elulaadi ja mõtteviisi.
Ja muidugi tähendas see muusikat: nii tukslevat jazzi 1940. aastatel kui ka meloodilist kitarripoppi 1960. aastate alguses.
Leonard Bernsteini «West Side Story’s» (WSS), mis jõudis esimest korda lavale aastal 1957, on see beat keskse tähtsusega.
Muusikal on täidetud biitide ehk rütmidega, löökidega. Jazzirütmid, latiinorütmid. Ükskõik kui pingeline on seis, suurepärased rühmatantsunumbrid ei vaibu.
Ja löögid! Kogu see muusikal on täidetud peksmisega. Kui ei kolgita rusikatega, virutatakse sõnaga. Aga enamasti ikka millegi kõvaga.

Löögid ära jäetud

Vanemuise WSS-i lavastuses jäi puudu just beatist. Muidugi oli orkestri esitus korrektne, aga millegipärast polnud alatasa neid kõige tähtsamaid, löökpille, kuulda. Ja ka lavastuses olid löögid enamasti lausa ära jäetud. Just heliliselt.
Muusikali kaklusstseenides vehkisid poisid küll kõvasti rusikatega, aga see oli lihtsalt koomiline õhuvõitlus. Väga-väga palju oleks juurde andnud lihtsalt paar kutti kardina varjus poksikotti klobimas ja nuge kolistamas.
Ja esietenduse parim koht tundus olevat stseen teise vaatuse algusest, kui poisid politseiautot papprullidega (vabandust, pesapallikurikatega) klobivad ja «sotsiaalkriitilist koori» esitavad. Suurepärane, eriti kui äraveeretatud romu lava taga paraja kolaka tegi.
Ain Mäeotsa lavastuse tõelised pärlid ongi millegipärast just politseiga seotud. Koomiline kordnik rivistab kutid üles nagu sõjaväes, jabur trossidega õhku vinnatud tiivuline naispolitseinik laulmas melodramaatiliselt: «On kuskil paik me jaoks.» No suurepärane!

Mäng üle nurga

Samas ei saa seda öelda kogu etenduse kohta. Muusikali kuulsad kambastseenid kippusid jääma kuidagi kooliteaterlikuks ja üle nurga kippusid mängima üllatuslikult just draamanäitlejad.
Andres Mähar Jetide kamba pealikuna oli justkui isehakanud jupijumal. Riho Kütsar latiinode pealikuna (nimeks Bernardo) aga mõjus oma hiiglasekasvu ja habemetüükaga veidralt – kahtlane küll, kas nii suur mees ikka käib poistega silla all kaklemas.
Omal moel üllatas Hanna-Liina Võsa. Muidu elus armsakese mulje jättev neiu mängis muusikalis naispeategelanna Maria pisikeseks kärehäälseks (Võsa laulmine oli murdeealise moodi ebaühtlane ja kiuksudega) käblikplikaks.
Alguses tundus see lahendus huvitav, kuid järjest enam paistis, et teda motiveerib pigem varateismelise iha põnevuse ja uute kogemuste järele ning laulud suurest armastusest ei tundunud just veenvad.
Osaliselt seetõttu ei moodustanud nad meespeategelast Tonyt mängiva Koit Toomega kuigi erootiliselt vibreerivat paari. Toome oli parim, kui ta võis laval olla rahulik, cool.
Niipea kui mängu tulid emotsioonid ja kired, kasutas ta peamiselt kahte võtet: rääkis kaks korda kiiremini (erutus- ja armastusstseenides) või karjus loomalikult (meeleheitekohtades).
Aga jäi ikkagi mulje, et teda muudkui sunnitakse tegema midagi, kuigi ta ise ei taha.
Seevastu Jaanika Sillamaa Maria venna Bernardo pruudi Anita keerulises osas (et Tony tapab Bernardo, siis on Anital valida, kas kätte maksta oma peigmehe eest või toetada Maria suurt armastust) tegi hämmastavalt paindliku ja emotsionaalselt timmitud rolli.
Öeldakse, et lõpp hea, kõik hea. Kuid WSS-il happy end puudub ja ka Mäeotsa lavastuses kaob rütm just lõpus käest ära.
Järsku, keset Tony meeleheidet, hakkab kiire: kolme-nelja minuti sees näeb Tony Mariat, kohe tuleb kusagilt kättemaksupauk, Tony sureb, Maria hüsteeritseb, teised vahivad pealt. Kõik. Pole suurejoonelist finaali, uhket lõppu, moraalist rääkimata.

Arvamus
Georg Malvius, lavastaja
Soovin, et üha rohkem inimesi veenduksid selles, et muusikalides on midagi imetoredat. Ja «West Side Story» on üks parimaid muusikale.
Olen «West Side Storyt» lavastanud neli korda, seepärast ei tahaks ma siinse lavastuse esietendusest midagi rääkida. Aga et ma armastan muusikale, siis loodan, et Vanemuine teeb jätkuvalt väga head tööd, tuues muusikale Tartus vaatajate ette.

Dave Benton, laulja

Üldjoontes mulle etendus meeldis, kuigi on asju, millega peab arvestama – et on väike teater ja lava ei ole just kuigi suur.
Esietendustele on omane stress ja närvilisus. Mulle tundus, et seegi etendus algas natukene ebakindlalt, kuid juhtivad osatäitjad Koit, Hanna-Liina, Jaanika ja Bert Pringi lükkasid etenduse ruttu käima.
Ainuke, mis mind vahel tõesti häiris, oli see, et mänguliselt ei olnud rõhutatud latiinode ja ameeriklaste kamba erinevust. Latiinod on ju temperamentsemad, neil on hoopis teine säde.
Mis mulle aga väga meeldis: Koit ja Hanna-Liina – super, Jaanika – super, Bert Pringi – super. Nendega võib teha mis tahes muusikali.

Astrid Stork, Saksa riikliku muusikaagentuuri Hamburgi agent
Kuigi ma ei ole muusikalide ekspert, aga vähemalt selle järgi, kui väga etendus publikule meeldis, tundub mulle, et see lavastus on suursaavutus. Kahjuks ei saanud ma eestikeelsest tekstist aru, nii et ingliskeelsete tiitrite lugemise võimalus oli igati meeldiv.
Eriliselt meeldisid mulle lavastuses stseenid filmidega. Ja kogu etendus oli tehniliselt suurepärane.

Jost Miehlbradt, Saksa riikliku muusikaagentuuri Kölni agent
Et osatäitjatel olid põsemikrofonid, siis oleks võinud duettides-dialoogides vaiksemalt laulda-mängida. Mikrofonide võimalusi ei kasutatud ära. Näiteks armastusstseenides oleks saanud intiimsemalt rääkida.
See on aga ka ainus asi, mis mind häiris.