Muusikalikommentaar: kodumaiste alguste aasta

Andri Maimets, Postimees

Tundub, et viimastel aastatel on muusikaližanri kritiseerijad väheke vaiksemaks jäänud: enam ei juleta pasundada muusikalist kui millestki labasest ja võõramaisest, mis Suure Teatrikunsti rüvetab ja rahva teatrimeele mammonaihaluses hävitab.

Võib-olla ollakse selle žanriga viimaks harjutud. Aga võib-olla sõltub see ka eeskõnelejaist – mäletate, muusikalis «Fantoom» peaosa teinud Chalice’ki võttis Postimehes sõna muusikaližanri ülistades. Ja kes Chalice’ile ikka vastu vaidleb. (Muidugi, «Fantoomi» lavaletoomine olukorras, kus üritatakse ka nn päris-Fantoomi ehk Andrew Lloyd Webberi hittmuusikali «Ooperifantoom» Eestisse tuua, on iseasi.)

Teisalt on ehk teatrid ka ise maha rahunenud. Ehk on repertuaarid lihtsalt nii läbimõeldult koostatud, et «muusikalihullus» ei jäänud domineerima ning korrakski ei tekkinud lõppeval aastal tunnet, justkui oleks mängukavad nii Tallinnas kui ka Tartus muusikalilavastustest pungil. Irriteerimise mõttes – äkki oli neid üldse liiga vähe?

Teine kiiduväärt algatus tuli tänavu Vanemuisest – kui omamaist ja väga erinevas žanris teatrikirjandust sünnib ikka, siis muusikaliga on seni julgenud eksperimenteerida üksnes noorkirjanik Urmas Vadi ja linnahallis askeldav muusikaliteater oma tunamulluse «Georgiga».

Muidugi on maitse asi, kuidas Otsa ja ulme säärasesse ristamisse suhtuda, aga algatuseks sobib seegi. Vanemuine teavitas tänavu kahe omamaise muusikali peatsest sünnist: üks valmib rahva kaasaja lemmikkangelasest, filmilindile talletatud ja padjapüüridesse pressitud koeratüdruk Lottest, teine aga kultusbändist Ruja.

Tore ju, et selleski vallas väheneb kusagil kaugel West Endil või Broadwayl kuulsaks kiidetud tekstide osakaal ning üha enam viitsitakse mõelda neile algtekstidele, mis eestlasi ehk enamgi kõnetab.