Muusikalibuum Eesti moodi: võitjad suplevad kullameres

“Muusikaliturg on ülekuumenenud, kõik tormavad ühte nišši. Selline olukord ei saa kaua kesta,” sõnab Estonia teatri direktor Paul Himma ning temaga nõustub Vanemuise peaprodutsent Paavo Nõgene.
Pakkumine ületab juba praegu nõudlust ning kui muusikalivaatajal tekib võimalus valida eri lavastuste vahel, peavad nood olema väga heal tasemel.
Himma hinnangul on maailmas tosinkond muusikali, mille nimi on piisavalt tuntud, et nende lavastamine Eestis ära tasuks. Näiteks “Grease”, “Suudle mind, Kate”, “West Side Story”, “Jesus Christ Superstar”… Webberi muusikalidel on tavaliselt suur menu. Enamik ülituntud muusikalidest on Eestis ära lavastatud ning lähevad juba teisele ringile, mõne litsentsitingimused on aga nii karmid, et nende lavaletoomine pole Eestis niipea võimalik.
Vanemuine näiteks plaanib pärast sellesuvist “Jesus Christ Superstari” tuua veebruaris lavale “West Side Story”, septembris peaks lavale jõudma “Chess”. Kõiki kolme on Eestis juba korra tehtud, “Chessi” küll 1980-ndate lõpus ning kontsertetendusena.
Seevastu Nukuteatri direktor Meelis Pai on hoopis optimistlikum. “”Mamma miat”, “Ooperifantoomi” ja “Lõvikuningat” võiks lavastada küll. “Lõvikuningas”, nukumuusikal, sobiks meie teatrile ideaalselt. Koos autoriõigustega saab joonised, kuidas need nukuloomad kõik liiguvad. Meie nukutöökodadele oleks sellist arenemisvõimalust hädasti tarvis,” näeb Pai muusikali lavastamisest lisaks meelelahutusele kasutegureidki. Enne megamuusikalide kallale asumist tuuakse Nukuteatris lavale “Riski” järg, nn “Risk 2”.
Muusikalide jätkumisse usub ka Smithbridge Productionsi produtsent Tarvo Krall. “Õnneks seda ohtu, et muusikalid maailmast otsa lõpeksid, ei ole. Arvestades Eesti väiksust ei ole tõenäoline, et mõni lääne suurproduktsioon siia jõuaks,” usub Krall, et kohalikud produtsendid tööta ei jää. Smithbridge toob novembris lavale Gershwini “Hull sinu järele”.
Eestis toovad suuri muusikale lavale praegu kuus tegijat – Nukuteater, Linnateater, Estonia, Vanemuine, Smithbridge-Vanalinnastuudio ja Tequila AD OÜ. Esimesed neli lavastavad nii originaalmuusikale kui ka suurprojekte, viimased kaks toovad aga lavale autoriseeritud lavastusi ehk n-ö megamuusikale, kus iga liigutus ja kostüümivärv on litsentsis paika pandud.
“Teatritegemine on kallis. Suuremad kulutused on kos-tüümid, dekoratsioonid, heli ja valgus ning muidugi autoriõigused. Pärast nende lepingute tegemist ja näitlejate palkamist on iga etendus juba kallis,” sõnab Nukuteatri direktor Meelis Pai. Muusikali puhul lisanduvad sellele mõningad erilised kulutused, näiteks “Grease’i” puhul käis asjaga kaasas ohtralt temaatilist nänni, lisaks vahetati välja kõik pirnid linnahalli fuajees, asendati kogu valgustus. Smithbridge hankis aga “Vampiiride tantsus” tervele trupile kunsthambad ja “Linnupuuris” meeskoorile 18 cm kõrguse kontsaga platvormsaapad.
Nukuteatril on aga oskustöölised endal võtta, projektipõhiselt muusikali tehes tuleb rentida terve meeskond, kostüümimeistritest inspitsiendini. See teeb ettevõtmise äärmiselt kulukaks ning riskantseks, sest vajaliku kompetentsiga inimesi töötab vaat et ainult kahes teatris, muusikalide tegijaid on aga mitu.
Kui pole tehtud väga täpset äriplaani ning loodetakse peamiselt piletitulule, on kõrbemine kerge tulema. Kui näiteks Vanemuine lavastab muusikale 3,5 miljoniga, siis Smithbridge’il läheb eelarve kuni 10 miljonini välja.
Esimesed n-ö megamuusikalid lavastas tegelikult Estonia 1990-ndate alguses. 1992. aastal toodi linnahallis lavale “Suudle mind, Kate”, mis oli nagu tilk vett kuumale kivile ning pälvis tohutu publikumenu. Sellele järgnes muusikaakadeemiaga koos tehtud “West Side Story” 1993. aastal ning aasta hiljem toodi välja “Jesus Christ Superstar”, mida produtseeris Makarov Music Management koostöös Estoniaga ning kus astusid üles enam-vähem kõik Eesti taasiseseisvumisaja popmuusikatähed.
Tollaseid publikunumbreid ei ole mõtet praegustega võrrelda, sest etendusi anti kokku kolm-neli, kuigi nad läksid täissaalidele. “Need olid dramaturgiliselt ja muusikaliselt väga tugevad, inimesi toodi bussidega Võrust kohale neid vaatama,” meenutab lavastaja Neeme Kuningas kümne aasta tagust aega.
Mullusel “Oliveri!” etendusel oli küll samuti kokku kenake vaatajanumber ja kõrge kunstiline tase, kuid kallite piletitega sektorid olid tühjad. “Lastetükina” reklaamitud etenduse vastu tundsid huvi koolirühmad, mitte jõukam publik.
“Lähiajal on muusikalidega küll veidi pahasti läinud, aga ma ei nimetaks seisu halvaks. Me oleme seda väga lühikest aega teinud ja meil puuduvad kogemused, kõik ei saagi hästi minna,” ei usu kultuuriministeeriumi asekantsler Reet Mikkel midagi katastroofilist juhtunud olevat.
Lisaks produtsentide koolitamise puudumisele ei harita Eestis ka muusikalinäitlejaid, muusikalides enim esinevad nimed – Koit Toome, Lauri Liiv, Liisi Koikson, Marko Matvere, Aivar Tommingas jne – on oma koolituse saanud praktiliselt ehk muusikalide tegemise käigus. Eestis on vähe muusikalidesse sobivaid lauljaid, konkurentsi tihenemist võib oodata seoses välisartistide tulekuga meie lavadele. “Kohe on näha, kes on enne muusikalis mänginud ja kes mitte,” rääkis Pai oma kogemusest.
Muusikalituru tulevik võiks olla üks muusikaliteater, kus on olemas kõik vajalik, näitetrupist tehnilise personalini. Selleks võiks olla näiteks Vanemuine, kus on olemas nii oskused kui ka töölised muusikateatri tegemiseks.