Muusikale tuleb võtta lahedalt

Take it easy, võtke lõdvalt, soovitas näitleja, lavastaja, laulja, helilooja ja tõlkija Peeter Volkonski, vastates küsimustele muusikalide kohta.

Miks muusikalide materdamisest endale elu eesmärgi teinud teatrikriitikud muusikale õigupoolest ei talu?
Kui muusikale oleks kaks, siis käiksid nad muusikale meelsasti vaatamas. Aga kui neid on juba näiteks kümme – no ma utreerin –, vat siis hakkab see neile närvidele käima.
Kaido Kama on öelnud, et kui Eestimaa oleks täis näiteks sünagooge, siis ta oleks judaismivastane. Aga kuna Eesti on paraku kristlikke kirikuid täis, siis ta – maausku nagu ta on ja las ta olla –, siis ta ei salli kristlikke kirikuid, sest neid on nii palju.
Ja samamoodi on muusikalidega.

Miks ei ole samamoodi sellise muusikateatri žanriga nagu operett? Ma ei ole küll tähele pannud operetilavastuste suurt sarjamist.
Mina ei ole muuseas siiamaani aru saanud, mis vahe on operetil ja muusikalil.

Eks ole, mõlemas ju lauldakse, tantsitakse ja…
Ja räägitakse vahepeal. Nojah. Mulle tundub, et muusikal on ameerika operett.

Muusikalivastalised süüdistavad muusikale selles, et need toovad kaasa teatrikunsti ja näitlejate mandumise ning esindavad (väike)kodanlikku teatrit. Kas ongi nii?
Ma ei taha pahasti öelda, aga asi on selles, et… Kui draama tuleb praegu sitasti välja, siis me ei saa selles süüdistada hästi tehtud muusikali.

Et muusikalid on silmapaistvad, tuleb vahest sellest, et nende lavastamine on viimasel aastakümnel hoogustunud ja tegijad on saanud korraliku kogemuse.
Just nimelt, meil on tekkinud profid, kes oskavad muusikali teha. Ja mina ei leia selles midagi halba, kui ka draamanäitlejad kaasa teevad. Ma olen ka ise mänginud muusikalides, ja see oli väga kasulik kogemus. Kas või «Sugaris», kui ma veel Vanemuises olin.

Miks see kogemus oli kasulik? Kas muusikalis osalemine annab draamanäitlejale tõesti midagi juurde?
Annab muidugi. Lavakas õppisime laulu, tantsu, akrobaatikat ja… Ega kõike seda sõnalavastustes ju ei kasutata, mis on õpitud. Aga muusikalis – palun väga!

Mida head saavad vaatajad muusikalidest? Miks huvi ei ole juba raugenud? Näiteks «Catsi» piletitest lähevad lennult needki, mille broneeringust lahti öeldakse.
Sest muusikal üldiselt on lahe. Mõningas mõttes on ta nagu pornofilm – nii muusikal kui ka pornofilm ei tohi halvasti lõppeda, tavaliselt on happy end.
Aga mis puutub «Catsi», siis see on hoopis eriline, sest tekst põhineb Elioti värsiraamatul. Kui nüüd hakata võrdlema Eliotti /teiste Andrew Lloyd Webberi muusikalide põhilibretisti/ Tim Rice´iga, siis muidugi… izvinite…

Mida arvata muusikalide tõlkimisest?
Kui «Jesus Christi» tehti, siis me Hannes Villemsoniga tõlkisime selle ära. Aga õnneks lauldi inglise keeles – tänu sellele, et osalesid norrakas ja filipiinlane.
Mina olen selle põlvkonna inimene, kes kuulis «Jesus Christi» algusest peale inglise keeles, ja meie põlvkonnal on ta inglise keeles praktiliselt peas. Kui nüüd hakata sinna eesti keelt punnitama…
«Evita» on teine asi, «Evita» me tõlkisime eesti keelde ja ei olnud häda midagi.

Kas tõlkima peaks siis suhteliselt tundmatuid muusikale, mis teeb nende jälgimise lihtsamaks?
Just nimelt.

Kas tasub üleüldse minna muusikalietendusele lootuses saada midagi sügavamat, kunstinaudingut?
Kui on meisterlikult tehtud ja kui muusikalinäitlejad teevad seda samuti meisterlikult, siis muidugi võib seda nautida.

Mida arvata sellisest seisukohast, et riigiteater jätku muusikalid eraettevõtjatele?
Ma ei saa sellest aru.

Tandem Volkonski-Villemson on tõlkinud ka mitu Shakespeare´i näidendit. Kas vana Williami tekstid on sügavamad võrreldes näiteks «Evitaga»?
Oi, loomulikult! Siin ei ole mingit kahtlust. «Evita» teksti kirjutanud Tim Rice´i puhul on tegemist ikkagi kriketifänniga. Shakespeare oli teatrifänn ja näitleja.

Mitu aastat veel jätkub Eestis muusikalide hoogne lavastamine?
No paljukest neid häid muusikale ikka enam on. Varsti on nii, et kõik on ära tehtud.

Mida soovitada kriitikutele muusikalide puhul? Kas nad peaksid jätkama muusikalide muttatampimist?
Ei! Võtke lõdvalt! Et muusikal on Ameerikast, siis take it easy!

Mida soovitada vaatajatele?
Samamoodi – kui muusikal on lahedalt tehtud, siis võtke ka lahedalt.

Ehk peaks riigiteater muusikalide asemel tegema kunsti piire laiendavaid ja näitlejatele loomingulist kõrgepinget pakkuvaid lavastusi?
Neid tehakse nagunii. Mina tahan ka ühte sellist teha, aga ma ei tea, kust ma selleks raha saan.
Peategelane on iidse tantsuteatri kathakali tantsija, aga see tuleb Indiast tuua. Näitemängu tegevus toimub hullumajas, kus on see tantsija. Ta on endal keele ära hammustanud ja suhtleb ainult tantsides.
Vahepeal lauldakse eepost, «Mahabharatat», nii et tegelikult oleks vaja ka india muusikuid siia tuua.

See on peaaegu et muusikal… Ehk annaks Tartu linnavalitsus selle lavastamiseks 450 000 krooni, nagu andis Vanemuisele muusikali «Cats» tegemiseks?
Mmhhh… Ma ei ole ju Laine käest küsinud. Võibolla ta annaks ka.