Muusikal ilma muusika ja lauluta
Postimees, Rait Avestik
Kuigi ühe näidendi/stsenaariumi filmi- ja teatrivariandi võrdlemine või kõrvutamine on kergelt öeldes otsatarbetu (mida ma siin ka ei tee), on vähemalt turunduslikult (ja vähemalt Vanemuisele) kasulik kõnealuse uuslavastuse puhul taas meelde tuletada kõrgelt hinnatud filmi «Vihmamees» («Rain Man», 1988) ning näitlejate Dustin Hoffmanni ja Tom Cruise’i olemasolu, seda enam, et endas emotsionaalse intelligentsuse ja empaatiavõime algete leidmiseks töötab see film permanentselt.
Vanemuise «Vihmamees» saab hakkama ka filmita, kuna lugu ühes või teises mõttes rahaga seotud ja sellest sõltuvatest (üllatus)vendadest jõuab kontrollitult ja narratiivi selgusele panustatult raskusteta vaatajale kohale. Ka loo teine plaan ehk siis lavastuse idee, kus autist, kes vajab pidevat hoolt ja järelevalvet, aitab hoopis «normaalsel» ärimehel päriselt normaalseks saada, on klaar.
Lõputu üleskutse tolerantsusele ärgitab pigem olema tolerantne selle suhtes, kes pole tolerantne, ehk siis uusküüniliselt võiks osatada, et just Riho Kütsari «normaalne ärimees» kutsub esile kaastunnet ehk üleskutset olla tema kui haige (teistsuguse?) inimese suhtes tolerantne.
Ühelt poolt näeme Kütsari tegelase muutumist (empaatiavõimega) inimeseks tänu «rännakule» oma autistist ja piirideta ajuvõimalustega vennaga (Aivar Tommingas). Teisalt nägin lavastuses n-ö inimeste leiu- või laenubüroo äriideed. Mingi komisjon poogib mingiks ajaks mingi komisjoni valitud eriti inimesevaenulikule ärimehele või poliitikule kaaslaseks autisti, kes ravitava siis õigele teele toob. Ise seda teadmata?
Kõledust, plastmaslust ja üldist (hingelist) odavust rõhutav lavakujundus töötas kontrastiprintsiibil üsnagi, tuues veelgi teravamalt esile selle, mis on inimeses ja inimesele tegelikult tähtis. Sõltumata siltidest, mis tal küljes on või külge on riputatud. Selle kontrastiprintsiibiga on siiski ka üks häda, just kontrastsuses, selle vähesuses.
Kui lavastuse (visuaalne) üldilme ja lähtepunkt peabki olema steriilne, plakatlik, mustvalge, siis näitlejatööde ilmetust ei suuda ma küll põhjendada. Aivar Tommingas (Raymond Babbitt ehk Vihmamees) on füüsilist ja vaimset ekstreemsust mängides ja seda olekut (esi)etenduse jooksul stabiilselt hoides teinud ilmselgelt ära suure töö.
Tema tegelase psühholoogiakaugus asetab ta kuhugi mujale, ära, millisena ta peabki ilmselt mõjuma. See, millisena me «robotit» näeme, sõltub suuresti mängupartneritest, sest Tommingase tegelasel on kasutada märksa vähem pooltoone ja varjundeid kui Kütsari Charlie Babbittil, Marika Barabanštšikova Charlie naisel, Margus Jaanovitsi arstil, Ragne Pekarevi ettekandjal/sekretäril/prostituudil ning Robert Annuse advokaadil/arstil/politseinikul/baarmenil.
Nimetatud kõrvalosad kanti küll komistusteta ette, kuid ei mingit lisaliigutust või -mõtet, mis oleks pisiosad meeldejäävaks teinud.
Ma ei usu, et steriilsusele steriilsusega kriitikat teha oleks eriti efektiivne. Plakatlikuks ja häirivalt mustvalgeks jäi ka (muidu suurepärane laval vanduja) Kütsar, kelle eksalteeritud olek ja karjumine ei leidnud nii tihti põhjendust, et seda mingiks rollilahenduse kontseptsiooniks kuulutada.
Kuid ilmselt peitub näitlejate lihtsustatult ära mängimine üldises lavastuskontseptsioonis või õigemini lavastaja Gerog Malviuse väljakujunenud hoiakutes. Võib-olla näen tonti seal, kus seda pole, aga Malviuse kui professionaalse muusikalilavastaja meelsus kumab minu jaoks läbi ka «Vihmamehes». Ehk esietendusel valitses veel (muusikali puhul) tolereeritav sisuline pinnapealsus, aga seekord ilma muusika ja lauludeta. Mõtlemapanev ja korralikult tehtud meelelahutus, ei enamat.