fbpx

Müüdavad naised Sadamateatris


Aleksander Galini dramaatiline jutustus “Tähed hommikutaevas”, mis on 1982. aastal kirjutatud, jõudis lavalaudadele alles 1987. aastal, seda ka täiesti mõistetaval põhjusel – Nõukogude Liidus ju prostitutsiooni ei olnud!
Samas on püsinud näidend repertuaaris suure menuga kuni tänaseni, olles ületanud 400 mängukorra piirid. Vanemuises lavastab tükki Eva Klemets, kes ütles esietenduse hommikul Terevisioonis, et vaatamata tegelaskujude prostituudielukutsele, ei kuule lavalt ropendamist ega näe seksi.
Tegevus toimub Moskvast eemal, viletsas barakis, kuhu on nö asumisele saadetud pealinna prostituudid, et nad ei rikuks kaunist linnapilti. Nad on eri vanuses, erineva taustaga, ühenduslüliks aga maailma vanim elukutse. Samas on tegelaskujud värvikad, julmus ehmatav ning huumor terav. Meie tänasesse Eestisse sobib näidend juba seetõttu nii hästi, et teema on olnud viimasel ajal aktuaalne. “Tähed hommikutaevas” püüab näidata prostituudi taga ka naist. Naist, kel on oma lugu, oma elukogemus, oma tunded ja vaated. Ootuspärane on ajutine kalkus, mida näeme, ent vaheldub see ürgnaiseliku sooviga olla hell ja armastada.
Lavalaudadel on 5 naist, kellest keha müümisega tegeleb 4 – Anna (Külliki Saldre), Maria (Alina Karmazina), Lora (Katrin Pärn) ja Klara (Piret Simson). Viies naine on kohalik tuletõrjuja Valentina (Merle Jääger), kes ka naistel nö silma peal hoiab. Maskuliinsust lisavad loole 2 meesosatäitjat – Valentina poeg militsionäär Nikolai (Tanel Jonas) ja vaimuhaigla patsient Aleksander (Andres Mähar). Sümboolsed on tegelaste nimed, mis eranditult kuuluvad pühakutele. Kui pidada pühaks inimest oma kõikide vigade ja pattudega, siis on selline valik väga õigustatud.
Lavalt oli näha väga tugevat meeskonnatööd, kõik näitlejad tegid säravad osatäitmised, kellest kirkaimaks võiks pidada Külliki Saldre joodik Anna rolli. Lava-Anna oli väga siiras, tema iga emotsioon oli publikule näha – tema rõõm, tema kurbus. Veidi vanem Anna tundus olevat hoiatav näide oma ametikaaslastele, kes esialgu üleolevalt suhtudes püüdsid end temast distantseerida. Vana ja närtsinud joodik ei mahu nooremate maailmapilti ehkki Annas peegeldub nende endi tulevik.
Kui esimene vaatuses domineerib huumor ja vaataja saab jälgida mängu muie suunurgas, siis teine vaatus kallab ta üle otsekui külma dušiga. Lõbutüdrukust naise elu kõige karmim reaalsus tuuakse publiku ette ja see mõjub, mõjub ehmatavalt ja mõtlemapanevalt. Usun, et näidend tuleb lavale Eestis väga õigel ajal. Me mäletame veel nõukogude-perioodi, samas saame seda vaadata ka juba ajadistantsilt. Nii leiabki näidendis oma noor vaataja, kes soovib kogeda 80ndate hõngu ning nostalgitseda see, kes ise neil aastail elanud.