Loe

Must saatan tantsib ooperi balletiks

Kaur Paves, Tartu Ekspress

Esimest korda balleti kujul Vanemuise lavalaudadele jõudnud „Don Juan“ püüab varasematest esitlustest eristuda naisi hullutava tumeda kuradikujuga.

Viimati lavastas 17. sajandist pärinevat lugu Vanemuises Ülo Vilimaa, kes põimis tol ajal suhteliselt avangardselt balleti ooperisse. „Tema lähtepunkt oli näidata Mozarti maailma läbi balletitegelaste. Nii et teema ei ole Vanemuisele üldse võõras,“ meenutas balletijuht Mare Tommingas.

Labasust vältides

Nüüdse balleti lavastanud itaallast Giorgio Madiat aga võlus loo mitmepalgelisus, mängulisus ja sensuaalsus. „Arvan, et ta on väga hea stiilitunnetusega lavastaja,“ märkis Tommingas. „Ta ei ole kindlasti see, kes seksuaalsusega labaseks muutub – tal on väga hea huumorisoon. Koomilisi stseene on päris palju, ta on leidnud oma huvitava võtme.“

Romaanis võrdleb kirjanik Tirso de Molina häbitut naistekütti don Juani küll saatana endaga, kuid seni pole erinevates lavateostes põrguvalitsejat eriti lavale toodud. Madial on kurat aga laval täiesti olemas. „Terve etendus on nagu saatana ja don Juani duell – kuigi nad ei kohtu, siis kogu aeg on see saatana vari don Juani tegemistes tunda. Ta on alati kohal, jälgib ja siis ühel saatuslikul hetkel ulatab oma käe, mispeale don Juan muidugi saab oma karistuse ja hukkub põrguleekides,“ kirjeldas balletijuht.

Musta saatanana astub üles Brandon Alexander. „Võrreldes maailma esietendusega Berliinis, kus mõlemad saatanad olid valged, mõjub Brandon ikka väga hästi. Tema esituses tuleb saatan esile väga eriliselt ja seksikalt,“ kiitis Tommingas. „Seksikusest ja sensuaalsusest selles tükis üle ega ümber ei saa.“

Mänedžerist teener

Varem Vanemuises „La Dolce Vita“ lavastanud Madiaga kohtuski Tommingas Berliini esietendusel, kusjuures algselt polevat sugugi olnud plaanis tükki meile importida. „Aga etendust vaadates tundus mulle, et see lavakujundus mahuks meile ära, koreograafia oli osaliselt tuttav ja kui Giorgioga rääkisin, siis pakkus ta ise välja, et võiksime seda Vanemuises mängida,“ meenutas balletijuht. „Põlved nõrgaks mul ei läinud, kuigi see koreograafia on mõeldud tipptasemele ja Berliinis tantsis seda Vladimir Malahhovi trupp, kus olid peaosades maailmanimed.“

Tommingase hinnangul pole mõtet kahte teatrit omavahel kõrvutada. „Meie saatan on must, Berliinis valge – no kuidas sa neid võrdled, kehad on juba erinevad. Samas räägivad nad sama teksti, kuigi nüansid on erinevad. Usun, et kui silti külge ei paneks, ei teeks neil truppidel keegi vahet,“ kinnitas ta, lisades, et tema isiklikes mälestustes on teatud tantsijad meil palju tugevamad ja sisulisemadki.

Tegelikuks peaosaliseks tantsib end aga hoopis elupõletaja don Juani teener. „Kui üks teener on osaline nii paljudes armulugudes ja sekeldustes, siis peab ta olema korraga nii mänedžer kui suhtekorraldaja. Vahepeal jõuab ta ka ise armuda ja kurvastada, miks kõik naised ikka don Juani juurde lähevad,“ kirjeldas Tommingas. „See tegelane vist lavalt ei lahkugi – tema osatäitjad saatsime spetsiaalselt akrobaatikatreeneri juurde, et nad kõik saltod ja trikid ära õpiks.“

Tartu Ekspress, 02.11.2016

03.11.2016