Murdmaa ja Jancise “Alice imedemaal”

Teatraal Vaino Vahing annab Vanemuise tantsulavastusele kõrge hinnangu

Tantsufantaasia kahes vaatuses Lewis Carrolli teose “Alice imedemaal” ainetel
Helilooja Sandor Kallos.
Libreto, lavastaja-koreograaf Mai Murdmaa.
Dirigent Lauri Sirp
Multimeedia kunstnik-lavastaja Kaspar Jancis.
Tegelased: Alice, Küülik, Konn, Rott, Kalad, Kärbseseen, Tõuk, Hertsoginna, Hiiglane, Kokk ja teised kuni Mängukaartideni.
Vanemuise teatri ballett. Esietendus Tartus, teatris Vanemuine 7.02.

Lavastaja Mai Murdmaa ütleb kavalehel, et see tantsulavastus on pühendatud lastele. Ning lisab: “Meile tundub,et lapse fantaasiamaailm on meie omast paradoksaalsem, humoorikam ja rikkam, lapsed tunnetavad mitmeid teadvuse tasendeid. Loodame, et lapseks muutuvad lavatükki vaadates ka need täiskasvanud, kes teatrisse satuvad. Reaalsuse taga on veel reaalsuseid. Uskugem seda.”
Lapsi oli teatris tõepoolest palju. Nad istusid nii minu vasakul kui paremal käel ja seljataga. Kui võtta etendus – lähtudes lavastaja kontseptsioonist – kokku ühte lausesse, siis kõlaks see nii: avardas minu teadvust, tõi mu alateadvusest esile midagi olulist, mille olin unustanud, ja tegi seda tantsuga — esteetilisega. Kas just lapseks muutusin…? Sellest siis lähemalt.
Eks meil kõigil on olnud oma imedemaa. Paljudel on see jäädavalt kadunud ja ainult üksikutel on see jäänud nii erksalt nagu Alice´il. Ja need üksikud täiskasvanud on jäänud lapsemeelseteks. Ei oska hinnata, on see hea või halb, aga kadedaks teevad need lapsemeelsed looja- natuurid küll.
Selle lapsemeelsuse on libretist-lavastaja Mai Murdmaa ära tabanud. Ja ta ei ole ta Carrollist oluliselt mööda rääkinud ega rääkimata jätnud. Koreograafina aga on Murdmaa mõndagi raamatu liini edasi arendanud, nii moderntantsu kui klassikalise balleti arsenaliga visualiseerinud. Paisutanud neid kohti, mis ehk enim lapse kujutlusmaailmaga seonduvad. Ja ilmselt on ta kohe töö alul taibanud, et seniste lavakujunduslike vahenditega edasi minna ei saa, ning seepärast ongi kaasanud kunstnik lavastajana oma poja Kaspar Jancise. Kuidas on ema-poeg sobitunud? Juba esimestest piltidest peale suurepäraselt. Oleme ju ammu taolist lavakujunduslikku moderni oodanud. Ja see ei tähenda mitte ainult seda, et Jancis lõhkus (osaliselt vähemalt) maha need ajast ja arust luitunud papist dekoratsioonid ja pani (taga)lava uudselt elama. Ja tegi seda suhteliselt nappide vahenditega. Kas see kitsamas mõttes on animatsioon, jääb küsitavaks.
Ja kohe tekkis huvi, mida on koreograaf-lavastaja taolisele üllatavale uudsusele vastu pannud? Ma usun lavastajate juttu sellest, et neil oli ajuti ka ägedaid vaidlusi. Nüüd siis koreograafilisest küljest. Esimeses vaatuses domineerib moderntants (Küülik ja teised loomad) ja ainult kohati põimub vahele Alice (Hye Min Kim) üksikute – tõsi esialgu arglike – klassikalise balleti elementidega. Aga, et ta on oma olekult nii õrn, habras, siiras ja loomult ning tantsult lapsemeelne, siis võlub koheselt. Teises vaatuses jääb peale klassikalise balleti pool (midagi taolist oli märgata ka Murdmaa eelmises lavastuses “Armastuse tango”) ja seda nii Mängukaarte esitav balletitrupp kui ka solistid: Jelena Karpova, Oleg Titov, Aivar Kallaste jt. , keda nad parajasti ka ei esitaks. Ja juba jõulisemalt sekkub Alice ise. Suhteliselt tuimaks jäävatele Mängukaartidele vastandub Hye Min Kim graatsia, tantsuline kergus, ajuti lausõhulisus. Ka Alice´i koreograafia on tunduvalt “tihedam”, keerulisem kui esimeses vaatuses. Ta enam ei istu, ega unele, vaid sekkub, kuigi jääb ajuti ka tantsuliselt päranisui seda unenäolist maailma imetlema. Ja kohati muutubki, jälle tänu Jancise fantaasiale lavapilt lausa sürrealistlikuks: kalad ujuvad, õhus sõidavad kummalised masinad jne. Võib-olla ma liialdan, aga mulle tundus, et need teise vaatuse mõned episoodid jõudsid ehk kõige lähemale lapsemaailmale. Sellise vaatemängu puhul ei ole vaja enam mingit lugu, story´t sest ega lapsele alagi lugu polegi vaja. Laps tajub eelkõige talle meelepärast ning uudset tegevust, mis ta enda fantaasia tööle paneb. Ja seda saavutati kohati suurepäraselt.
Mis kõik laval toimub-toimus, seda pole vaja ega võimalikki ümber jutustada, seda peab ise nägema ja nautima.
Seni pole sõnagi juttu olnud muusikast. Mulle isiklikult täiesti tundmatu helilooja Sandor Kallos äratas huvi. Ja ega esimestest nootidest kohe aru ka ei saanud, mis mastaapi heliloojaga tegu. (Oskuslikult olid kombineeritud varem salvestatud orkestripartii ja kammerlik elavmuusikute koostöö). Aga mida edasi, seda rohkem hakkas domineerima ka muusika. Samas see ei seganud tantsijaid, vaid võimendas neid (balleti puhul see tähtis ongi), ei domineerinud ega dikteerinud omalt poolt ei tempot ega rütmi, st. seda, mida me klassikalise balleti puhul oleme harjunud kogema, ootama. Ei, dirigent Lauri Sirp jäi tagasihoidlikult lavaauku (minu arvates isegi liialt, ei kummardanud ega midagi) ja tegi oma tööd täie tõsidusega.
Kokkuvõtlikult ja kiitvalt võib öelda, et muusika, koreograafia ja lavakunstniku kolmkõla toimis kogu pooleteisttunnise etenduse vältel.
Ja veel: üle hulga aja jälle üks haarav lastelavastus (lastele mõeldud ballett), mis taas kinnitab Vanemuise balletti elujõulisust.