Loe

«Mul on Hertaga kogemusi!»

SLÕhtuleht

Vastu tänast «Vladimiri väljaku» esietendust Vanemuises kulutas näitlejatest kaasadepaar – Herta Elviste (81) ja Lembit Eelmäe (77) – pikki tunde kodus köögilaua taga või elutoas teksti läbivõtule. Et see proovivahede aegu käest ei läheks.
Kööki teetassi taha poleks vast proovitsükkel jõudnudki, kui «Vladimiri väljak» pisut ebatüüpilist teostamisvormi poleks evinud. Mais alanud proovid kestsid veel juuniski, siis tuli kuuajaline paus ning tööga jätkati augustis, et septembris uuesti pausikoht võtta. «On jah hiigelpikk prooviperiood,» naerab Eelmäe. «Ütleme nii, et tükk on valmimisjärgus. Kui nii võtta, siis ükski kunstiteos ei saa mitte kunagi valmis. Ikka võib midagi teistmoodi teha. Sellel, va kunstil, pole piire.»
Kodust proovisaali
Lugu kõneleb eaka mehe ja naise taaskohtumisest ja teineteiseleidmisest. Peterburi ühel räämas tänavanurgal kohtuvad juhuslikult kodutu kerjus ja odavat kosmeetikat müüv tädike. Esiotsa visalt arenevasse tutvusse toob pöörde hetk, mil selgub, et tegu on kunagiste lapsepõlvekaaslastega, kelle elujärg oli nõukogude ajal tunduvalt parem. Liigutav ja lihtne stoori.
Millal viimati Herta ja Lembit nii tihedalt kodus näitemängu teksti harjutasid? «Siis, kui «Magamistube» tegime, sai ka kodus omi stseene läbi võetud,» räägib Eelmäe. «Ühest küljest on see hea, teisest halb. Sest pole konkreetses lavategevuses ja liikumises.» Sestap pani ta kaasale ette koduseinte vahelt teatri proovisaali üle kolida. Nii tehtigi. «Siis oled ikka õiges keskkonnas, kus pole segajaid: ei telefoni ega külalisi,» pajatab Eelmäe.
Sellest, et kahekesi koos on laval näitlejatest abielupaar, kellest naispool käredam, meespool leebem, on «Valdimiri väljaku» tarvis Eelmäe arvates ehk tulugi tõusnud. Kuidas on Hertaga koos tükki teha, käre ja krehvtine tegelane, nagu ta on? «On küll käre, aga mul on Hertaga kogemusi – 49 aastat ja 11 kuud,» naerab Eelmäe lõbustatult. «Ja eks inimene muutub ka, kui teatriteksti rääkima hakkab. Minul pole midagi häda – vastupidi, väga hea on.»
Ning kui Herta veidi porises, et Lembitu monoloog on liig pikk, pakkus lavapartner hoopis kuldsema kesktee: katsume selle ära mängida, mis seal on, sest lühemaks saab alati võtta. «Oi, need Herta kujundid, kunstilised ja teatraalsed, natuke liialdatud – las need olla!» muigleb Eelmäe. «Ta on väga aktiivne ja proovis peab temaga olema strammis ning võrdne tema intensiivsusega. Ses mõttes stimuleerib ta partnerit. Ikka vastavalt oma karakterile.»
Tutvuse poolest töös lihtsamalt läbi ei saa, aga Eelmäe sõnul on mõttevahetus partneriga vabam, sest kooselu on pikk praktika. Asja juurde käib mõistagi see, et teinekord öeldakse märkusi teravamal viisil kui teistele kolleegidele. «Ühel on omad arvamised, teisel omad põhjendused, eks neist ole abi,» arvab ta. Hiigelpikk aeg koos oldud, hiigelpikk aeg teatris oldud. «Mina mõtlen, et tahaks ja võiks veel tööd teha küll,» poetab Eelmäe. «Kui midagi lähedast on ealises mõttes, nagu «Vladimiri väljak», siis võib mängida. Oma arvates pole ma peast ära vajunud ega kukkunud veel.»

Kannatlikkuse kool

Kõbusus ja rõõmsameelsus, mis Elvistet-Eelmäed iseloomustab, on Eelmäe sõnul mõtlemises kinni. «Vaimselt tuleb püüda olla optimistlik ja reibas, muidu ei tee midagi,» ütleb ta. «Ei kujuta ette, et vajun lihtsalt ära.»
«Minu jaoks on nad ikkagi noored, hingelt noored inimesed,» ütleb lavastaja Katri Aaslav-Kaasik. «Kui näitleja on olnud väga kaua laval, on tal tekkinud väga suur vastutustunne selle ees, mida ta teeb.»
Lugu ise on Kaasik-Aaslavi sõnul näitlejapaarile lähedane. Ajal, kus tegijaiks on kahekümne viiesed ja meid ümbritseb lapsühiskond, on rahulolematuim osa need, kes üle viiekümne. «Teenimatult on nende oskused ja võimised kõrvale jäetud,» lisab lavastaja. «Lavastuse sõnumgi on see, et tarkus ja kogemused jäävad elu teise poolde. Võib-olla paneks see vaataja mõtlema ja hoidma vanema põlvkonna kogemust. Neil kahel on oskus oma jõudu ja tervist hoida. Neilt on õppida, kuidas elada. Elu on pikamaajooks, mitte spurt. Tuleb elada nii, et sihid on hästi kaugel – eesmärk on kaua elada, mitte üks päev korraga. See on talupojarahva geenides sees»
Mida Elviste-Eelmäe lavastajale, kes tavaliselt tudengitega töötab, õpetasid? «Kannatlikkust. Et igal asjal on oma süvenemise ja toimimise aeg. Oskust kuulata.»

01.10.2004