„Mowglist” sai müsteerium

Äripäeva Puhkepäev, Mari Hiiemäe

Vanemuise „Mowglist” sain teatrielamuse selle parimas mõttes – mitte midagi sellist, mida oleksin oodata osanud, kuid vaimustust ja rahulolu tekitas see kindlasti.
Eelreklaamist läbi jooksnud vihjed, et tegevusplatsiks on virtuaalmaailm, mulle
etendust vaadates kohale ei jõudnud. Jah, visuaalsete vahenditega, nagu arvutimaailmale viitava temaatikaga ruumilised videoprojektsioonid, oli kõvasti vaeva nähtud, kuid minu jaoks ei tundunud arvutimägu raamistik etenduse kulgemist jälgides lihtsalt oluline, kuigi efektne oli see kindlasti, seda küll.
Džungliteemast olid nii või teisiti alles ainult õrnad pidepunktid ning kogu tegevustik abstraktsete märksõnade mängumaale viidud. Nii hakkasid mängima emotsioonid ja efektid ning ruumi ja keskkonna fikseerimine ei tulnud mulle pähegi. „Mowglist” oli saanud üks põnev müsteerium, millele ei olnud selgitusi vaja.
Etendus oli väga efektitihe ning kunstiliselt vaieldamatult kõrgel tasemel. Ainuüksi Tauno Aintsi originaalmuusika kuulmine oli kohaleminemist väärt – tabasin ennast mõttelt, et kui ma ka tervet etendust silmad kinni oleksin jälginud, oleksin ma ikkagi oma elamuse kätte saanud. Ning muusika oli vaid taust!
Imetlesin meisterlikke tantsunumbreid ning vapustavat koreograafitööd, mis oli süžee lahendanud kõnekas balletielementidega kokkusulatatud kaasaegse tantsu keeles. Imetlesin tantsijate võhma ning seda, et kõike olulist saab öelda sõnadeta.
Etendus mõjus tervikliku ning läbimõelduna. Valgus, heli ja liikumine, samuti napid kuid olulisi sümboleid edastavad dekoratsioonid moodustasid mõjusa terviku. Ning mis kõige üllatavam – vaatamata pea peale keeratud tõlgendusele oli Vana hea Kiplingi džungliraamatu sisu selle tantsumüsteeriumi sees siiski äratuntav, nii tegelaskujude, dekoratsioonide kui stseenide osas.