Mõtteid “Saja aasta…” ümber

Igaüks teab, et Gabriel García Márquez (ehk Gabo, nagu teda kirjandusringkondades kutsutakse) on Nobeli preemia laureaat ja tema “Sada aastat üksildust” kuulub 20. sajandi kirjanduse klassika hulka. Aga kuigi paljud ei taipa, kuidas saab sellest eepilisest teosest teha näitemängu. Liiatigi sellise, mida mängitakse 2006. aasta jaanuaris Tartus. Millega võiks see tükk 21. sajandi eestlast kõnetada?
Kultuurierinevus on muidugi märkimisväärne. Nii nagu e esti talupoja arusaamine härjast erineb Hispaania toreadoori omast, on ka Macondo kolumbialase Gabo maailmas hoopis teine paik kui samanimeline küla eestlaste esituses. Vähemasti sama suur on temperamendi erinevus.
Tugevasti lihtsustades võib väita, et teatrisaalis on vastakuti kaks “musta kasti”. Ühel pool lavastaja, kelle käsitust annab edasi laval toimuv, ja teisel pool vastuvõtja. Mõlemad konstrueerivad oma reaalsust. Kumbki teineteise sisse ei näe – mõlemad näevad ainult välist tegevust. Laval olija ei saa olla kindel, kuidas teine reageerib. Siiski on oluline, et vastus tuleks samalt meelte tasandilt – nii tekib ühenduse võimalus.
Nõnda püüavad kaks suletud psüühilist süsteemi teineteist mõjutada ja kogetust midagi õppida. Selles juhuslikkuse ja avatud võimaluste mängus kujuneb uus teadmine.
Mulle näib, et näidendi autorit Toomas Hussarit ja lavastajat Hendrik Toomperet köitis eeskätt Gabo ühiskonnakriitiline sõnum – lugu sellest, kuidas Macondo elanikud said vihmametsas muust maailmast isoleerituna suurepäraselt hakkama ning kuidas kirik, riigivalitsemine ja majandussuhted Buendiade elu ära rikkusid.
Aga see käsitus on meile võõras. Buendia perekonna käekäik on pigem Ladina-Ameerika ajaloo metafoor. Selle loo aluseks on müüt vabast elust enne kolonisaatorite tulekut. Kuid eestlase vabaduse ideaal on teistsugune – meid ei huvita võimalus Vändra metsas segamatult toimetada.
Pinget ei pakkunud ka näidendi võimukäsitus, sest võim ei ole tänapäeval enam midagi väljastpoolt peale surutut ja repressiivset. Nüüdisajal kontrollitakse inimesi mitte jõu, vaid diskursuste abil. Aga sellise võimu analüüsiks ei pakkunud näidend just palju võimalusi – kui paater Nicanori (Jüri Lumiste) mõni vaimukas repliik välja arvata.
Ehkki minu arutlus on siiamaani olnud pigem kõhkleva alatooniga, ei taha ma nähtut sugugi maha teha, vaid teatritegijaid hoopis kiita ja julgustada.
Tõsi, me ei näe eesti teatris lugusid, mis Tammsaare sõnul katsuks läbi nüüdiseestlaste südameid ja neerusid. Teater ei suuda veel ammutada ainet tänapäeva Eesti oludest, mõtestada meie viimaste aastate kogemust. Kuid ta otsib võimalust, et hallivõitu üldpilti sügavama värvinguga rikastada. Ja pole teatri süü, et selleks vajalikud omamaised tekstid puuduvad. Nii üritatakse lavale tuua maailma dramaturgiat ja koos sellega ka moodsamat kultuuriteadvust.
Osa sellest suundumusest moodustavad maailmaklassika lavastused – “Niskamäe kired” Ugalas, “ Gösta Berlingi saaga” Draamateatris, “Sada aastat…” Vanemuises jt. See ei ole laiduväärne laenamis- ja kopeerimismaania, vaid vitamiinirikkama vaimutoidu otsing. Ja seda otsingut on põnev jälgida.