Mõtteid balletilavastusest „Tulilind/ Šahrazad“: Graatsiat täis õhtu pakkus nii silmailu kui ohtralt inspiratsiooni

/—/ Meie ärasõit algas keskpäeval ja pikk bussireis kujunes pikaks, aga see-eest lõbusaks toimetuse koosolekuks, mille päevakorrast ei puudunud eesti keele õpetajate literatuursed litakad ja vastupidine teoreetiline togimine – mõnusad uudisväljendid rikastamaks meie vestlusi!

Esimene sihtkoht oligi Tartu ja täpsemalt teater Vanemuine, kus saime osa kaheosalisest balletiõhtust – Stravinski „Tulilind” ja Rimski-Korsakovi „Šahrazad“. Brasiilia koreograafi ja lavastaja Ricardo Amarante nägemus toetub heliloojate originaalmuusikale, kuid tõi vaatajateni tuntud muinasjuttude teistmoodi tõlgendused.

Graatsiat täis õhtu pakkus nii silmailu kui ohtralt inspiratsiooni. Mitte vähem hurmav polnud ka etenduse vaheajal teatrikohvikus nauditud šokolaadikook ja kohv, mille kõrvale jätkus kiidusõnu etenduse aadressil kõigilt asjaosalistelt.

Visuaalselt eriilmelised etendused olid lummavad ning vaid liikumistes edasi antud lood selgelt arusaadavad. „Šahrazad“ oma traditsioonilisema muinasjutu-lavakujunduse ja -kostüümidega ning „Tulilinnu” modernsed ja ranged hallid toonid koos kontrastse punasega sulandusid koos ehedalt põnevaks balletielamuseks. Elamuseks, mis ei jätnud külmaks ka publikut, kes õhtu lõppedes tänas näitlejaid seistes aplodeerides.

Eve Tuisu pani etendusest kogetu arutlema selle üle, mis veel ajaleheartiklites lugu võiks edasi anda: „Olen oma elus kahetsusväärselt vähe balletietendusi vaatamas käinud – vaid kaks korda siinsamas Saaremaal. Seega olin ääretult elevil Vanemuise balletietenduse „Tulilind/ Šahrazad“ eel. Ma ei pidanud pettuma. Olen vaimustunud sellest, kuidas vaid oma keha kasutades on võimalik lugu veenvalt edasi anda, ja samavõrd vaimustunud sellest, kuidas elav muusika sellele oma võimsa panuse annab. Täiesti lummav elamus ja paneb mõtlema, mis on leheloos see miski, mis veel lugu kanda võiks …“

„Teatrikülastus pakkus ehedaid emotsioone ja imetlust, kuidas inimene suudab end väljendada ka sõnadeta nii, et kõik on detailideni arusaadav. Tantsukunsti hämmastav haare!” kirjeldas emotsiooniderohket teatriõhtut Jaana Puksa.

Ka Triin Kald leidis, et kahe erineva, kuid samas nii kokkusobiva loo segunemine ühtseks tervikuks jättis sügava mulje: „Tulilind/Šahrazad“ jättis väga sügava mulje. Loo jutustamine läbi tantsu ja muusika oli hingeline ja võimas kogemus. Mulle meeldis, et oli kaks väga erinevat lugu, mida jutustati läbi balleti, ühes osas ajalooline Pärsia sultan oma haaremiga ning teises osas tulevikku vaatav jõuline ja väga intensiivne ballett, “Tulilind”.“

/—/

(LõunaLeht, 24.11.2022)