Moodsas keeles tantsulavastus võttis vaadates ajud kärssama
Äripäev, Mari Hiiemäe
Vanemuise ballett sammub üha eksperimentaalsemat rada mööda, koolitades tantsulavastuste publiku maitset üha avaramaks. Carrrmen! oli minu jaoks isegi liiga võimas edasiliikumine. Etenduse vaatamise järel vajasin mõningat toibumisaega.
Ehmatas lavastuse intensiivsus. Suurest maksimumipüüdlusest tingituna oli lavastusgrupp tootnud ilmselgelt rohkem materjali, kui lavastusse mahtus ning sellest valmistanud kontsentraadi, mis oma detailirohkuses väsitas.
Lükatavad trellidest seinad koos prožektorite ja vägagi eksperimentaalse muusikaga mõjusid installatsioonina, mida oleks nauditav vaadata kaheminutiliste lõikudena moodsa kunsti näitusel. Ruumilahendus nägi ilus ja tähenduslik välja. Ainult et terve etenduse mahus ning koos intensiivse eksperimentaalse liikumisega läks seda kõike paljuks. Lõpuks ei toetanud taust enam ei süžeed ega ka ideekontseptsiooni Carmesist kui isiksusest, vaid muutus müraks. Seda nii helilises kui visuaalses mõttes.
Aina uued sümbolid tulid peale. Mõistus tahtis neist loogilise rea moodustada, kuid ei saanud.
Järjest ja järjest katkesid kord leitud niidid ning asendusid uutega, mida lavalt pakuti. Mitmeplaanilist informatsiooni oli liig palju, et lavastusest korralikku suurt pilti enda jaoks kokku saada. Oli lõputu eksperimentaalne kulgemine aina uute ja uute elementide lisandumisel, kuid tervik jäi ähmaseks.
Teadsin, et Merimee “Carmenist” on selles lavastuses alles jäänud miinimum, kuid et ma seda üldse üles ei leia, ei osanud oodata. Püüdlikult otsisin vihjeid tuttavale süžeele, kuid eriti midagi sõelale ei jäänud.
Carmeni tegelaskuju oli praktiliselt äratundmatu. Tema kohta käiva info ümbermängimine ja uude valgusesse asetamine võis olla põhjendatud, kuid tulemuseks oli hoopis uus lugu, milles Merimee Carmenit ei paistnud. Näiteks tooli kolinaga orkestriauku viskamine oli iseenesest lahe episood, kuid mitte ei saanud aru, kas see pidi Carmeni isepäisust sümboliseerima või oli sel žestil miski muu info. Kui üldse oli.
Ka Koki Tachibana härjasarvedega üle lava liikumine jäi nii napilt markeerituks, et matadoori rolli oli selles raske näha. Pigem jäid sarved sama üllatuslikeks lavaelementideks nagu ka sulekuhjad või rippuvad tsinktorud.
Lavastaja oli ära teinud suure töö. Balletiartistide liikumisskeemid olid ainulaadsed ning just selleks lavastuseks loodud. Tehniliselt oli lavastus tugev ning selles osas võrreldav teiste viimase aasta-paari jooksul Vanemuise lavale jõudnud tantsuetendustega.
Mis oli teistsugune, oli atmosfäär. Kui “Casanovat”, mis samuti praegu Vanemuise repertuaaris on, võis soovi korral võtta šõuprogrammina, mis esteetilise meelelahutajana publikule väga soojalt peale läks, siis “Carrrmeni!” puhul on tegemist tõsise kõrgkunstiga, millest igaüks aru ei pruugi saada.
Usun, et “Carrrmen!” on keskmise teatripubliku maitsest tükk maad eespool. See on kontseptuaalne lavastus, mis sobiks loorbereid lõikama mõnel kaasaegse tantsu festivalil. “Carrrmen!” on tõsine eliitkunst, mida peakski niimoodi võtma. Lihtsalt niisama ajaviidet ja lõõgastavat meelelahutust otsivale vaatajale on sellega suhestumine raske.