fbpx

Mõnusast olemisest riikliku ülevaatuseni


Merit Kask, Postimees

Millist pilti eesti teatrist pakub täna algav ja järgmise laupäevani vältav Draama festival, mida sealt otsida ja mida mitte, räägib festivali ametlik kriitik Ivar Põllu Postimehe ajakirjanikule Merit Kasele.

Juba ammu pole Tartu sügisestel teatriüritustel võimalik kõikjale jõuda. Täpselt nii, nagu see õigel festivalil kombeks on. Pea kolmekümmet lavastust koondavale festivali põhiprogrammile, millest 15 tükki kuulub ametlikku võistlusprogrammi, pakub täiendust ja tasakaalu terve rida eriüritusi. «See on ikka energia koondamine, teatritegijate ja publiku energia koondamine,» sõnastab Põllu selle, mis festivali juures peamine.

Põhiprogrammi koostamisel pole festivalil endal suurt midagi kaasa rääkida. Kuidas see välja kujuneb?

Festivali kava kujuneb suhteliselt institutsionaalselt. Võitlusprogrammi lavastused valivad teatrid ise. Need tükid, mis võistlusprogrammi ei mahu, aga mis peaksid kindlasti festivalil olema, kutsutakse siis jõudu ja võimalust mööda kõrvalprogrammidesse.

Ametliku kutse saavad kõik teatrid, kus saadakse riigi käest püsitoetust. Nüüd on sinna ringi tulnud ka Võru teatriateljee. R.A.A.A.M aga näiteks on oma lavastustega niivõrd oluline, et on ka alati põhiprogrammis sees.

Mis annab tooni selle aasta programmis?

Eks valik kirjelda eesti teatri üldist seisu. Praegu on ta tegelikult suuresti eelmise teatriaasta järellainetus – paljud tükid on esietendunud eelmisel aastal ja on ka küllaltki palju omadramaturgiat: Pärnust, Viljandist, Rakverest, linnateatrist, Võrust. Draama kavasid läbi aastate vaadates näeb üsna selgelt ära, mida on teatri puhul eri aegadel oluliseks peetud.

Komöödiat naljalt siia kavasse ei sattu?

Jah, sel aastal polegi ühtegi. Kui mõelda näiteks Endla teatri valiku peale, siis on neil olemas tükk nimega «Kokkola», mis käis ka Tampere Teatrisuve festivalil ja mis oleks võinud näiteks tulla ka Draamale, aga nemad pidasid tarvilikuks tuua festivalile tõsimeelse eesti draama «Karge meri». See näitab eestlaslikku tõsist suhtumist sellisesse tõsise nimega festivali.

Kuidas sellise kava koostamise viisini jõuti? Milline oleks alternatiiv?

Oli ju mõned aastad ka nii, et loomenõukogu käis vaatas tükid üle ja valis programmi. See oli nii veel aastal 2001. Aga seal tekkis suuri probleeme, sest väiketeatrid jäid üldse välja.

Peamiselt olid kohal draamateater ja Tallinna Linnateater, kes võistlesid omavahel. Selle peale öeldi sealt teatritest, et lõpetage jama ära. Miks me siis peaksime üldse Tartusse tulema, mängime oma tükke Tallinnas edasi. Ja miks seda siis festivaliks nimetada? See, et kõikidelt teatritelt on üks lavastus esindatud, annab festivalile Eesti väiksust arvestades festivali mõõtme.

Üle aasta toimuvatel vahefestivalil on kuraatori roll võimalik ja ilmselt ka vajalik, et need festivalid oleks veidi pöörasemad või siis vähem Draama väiksed vennad, vaese mehe Draamad. See mingil määral tasakaalustab põhifestivali konservatiivsust, mis paratamatult peab olema. Järgmise aasta festival tuleb ilmselt rohkem kultuuri- kui teatrifestival.

Igal juhul jäävad ka sellise valikuga mitmed olulised asjad välja.

Jah, ja välja jääb asju ka sellepärast, et festival toimub üle kahe aasta ja paljud tükid on selleks ajaks juba kavast maast. Või on need suvelavastused, mida mängitakse kuskil putkas või võsa vahel. Sel aastal on festivalil kohal ka suvelavastus, Eesti Draamateatri «Kodukoht», mida mängitakse Alatskivi lossis. Seda liini peaks küll ajama, september on selline aeg, kus saaks veel Tartu lähistel suvetükke mängida küll. Ja mitte teatrisaalides, nagu Viinistu asju on mängitud.

Tihti on ka see, et mõned tükid esietenduvad alles nii vahetult enne festivali, et neid ei jõua programmi võtta, kas või tänavusuvine «Proffet» või «Portselansuits», mis oleks võinud ju kavas olla. Festival mingite lavastustega ette eriti arvestada ei saa – kui just teater ise vastutust ei võta. Teine asi on festivali jaoks loodud lavastused, mis peaks Draama juurde kuuluma, mõni eriprojekt, mis on tehtud just festivali ajaks.

Järjest enam on Draama kavas esietendusi. Sel aastal lausa kuus. Kas see oli festivalipoolne teadlik töö või teatrid ise on hakanud ajastama esietendusi festivali ajaks?

See, et Vanemuine ajastab ühe esietenduse festivali ajaks, on olnud juba mitu aastat. Endla «Kajakas» sobis Draama selleaastase «Kajaka»-lembusega hästi. Lisaks Krahli «Kajakale» on siin ka «Kajaka»-konverents – ning ka teater oli valmis esietenduse just Tartus tegema.

Endla tükk on viimasest aastast kolmas versioon sellest.

Jah, iga uus asi on nagu «me nüüd näitame, kuidas seda tegelikult tegema peaks». Õigupoolest on kogu «Kajaka»-teema üsna mitmetahuline ja naljakas.

Ühelt poolt on seal sees väga tugevalt uue ja vana teatri võitlus, põlvkondlikkus ja enesekehtestamine. Iga kolme viimase lavastusega, mulle tundub, on tahetud näidata, et me puhastame nüüd Tšehhovit. Näiteks ütles Lembit Ulfsak Draama kataloogi intervjuus, et Smeds tegi täiesti puhast Tšehhovit.

Ja samamoodi tegi Normet täiesti uue tõlke ja püüdis vabaneda historitsistlikust taagast. Nüüd, Endla variandis on ka kõik väga puhas, kui tutvustavat teksti uskuda. Kui asi nii edasi läheb, oleks aeg käes korraliku historitsistliku «Kajaka» lavaletoomiseks.

Kuidas paigutub festival teatriahelasse, kus ühes otsas on vaataja, teises otsas teatritegijad?

Seal on mitu võimalust. Ideaalne võimalus on see, et teatritegijad saavad enne algavat sisehooaega kokku, räägivad kunstijuttu ja vaatavad üksteise töid. Ja ühtlasi saab publik osa sest teatrite kohtumisest.

Teine võimalus on see, et toimub kohustuslik üleriigiline ülevaatus, kus välismaised eksperdid annavad oma hinnanguid ja jagatakse kätte järjekordsed auhinnad. Eks praegune festival pendelda selle kahe vahel. Ehkki iga aasta räägitakse, et tehke teatrites septembri algus vabaks, trupid saavad festivalist osa võtta, on enamasti ikkagi nii, et trupid teevad oma tükid ära ja sõidetakse minema. Nii et see ideaal ikka ei toimi.

Mida selleks teha annaks? Või kas see üldse on vajalik?

Siin pole tegelikult midagi pahandada ega kaagutada, festival peab ise olema nii võimas ja lahe, et asi laheneb teatritegijate kodanikualgatuse korras. Et on vaja siin olla, et see oleks loomulik. See on võib-olla jälle selline kultuuripealinn-Tartu-jutt…

Aga kui tähtis on tegijatele suunatus?

Kuidas võtta. See on väga hea võimalus vaadata nädala jooksul ära eesti teatri paremik. Ja ei saa öelda, et seda festivali tehtaks nüüd ainult sellepärast, et teatriinimesed kokku tuleksid. See on ikka energia koondamine, teatritegijate ja publiku energia koondamine.

Ei ole isegi füüsiliselt võimalik näha kõiki festivali lavastusi või käia kõikidel üritustel. See tekitab ühelt poolt tugeva teatrienergia välja, teiselt poolt annab väga korraliku ülevaate juba kas või eel- ja järelraamatut lugedes.

Aastast 2005 oleme suutnud festivali järel välja anda kogumiku sellest, mis festivali ajal toimus. Arutelud, žürii arvamused, kriitikute ja osalejate arvamused. Oluline on, et etendused ei haihtu lihtsalt õhku, vaid tekib tagasiside. Tekib juurde mõtestatud temaatilist loba, rikastab eesti teatri diskursust, kui peenemalt öelda.

 

Draama festival

Festival Draama toimub Tartus 1995. aastast üle aasta. Aastani 2001 korraldas seda Vanemuine koostöös teatriliiduga. 2003 võtsid korraldamise üle Margus Kasterpalu ja Teatrilabor, 2004. aastal loodi SA Eesti Teatri Festival.

Et festivali korraldamise liin ei katkeks ja sügiseti Tartus midagi ikkagi toimuks, siis tehakse üle aasta teemafestivale. Põllu märgib, et plaanid pole nii suured olnudki, aga asi on nii kasvanud, et iga järgmine festival on olnud ikka suurem ja suurem. Eelmisel aastal peeti Tartus Baltimaade ühisfestivali Omadraama. Oli asjaolude kokku langemine, et Balti Teatrisügis pidi toimuma Eestis samal aastal, kui meil oli käimas teatriaasta ja eesti dramaturgia aasta. Sel aastal toimub Balti Teatrisügis Leedus.

Draama festival toob Tartusse esietenduste laviini

Tartu Vanemuine

Reko Lundani «Suurema kurbuseta»

Lavastaja Ingo Normet

Kunstnik Airi Eras

Osades: Helena Merzin, Merle Jääger, Riho Kütsar, Kersti Heinloo jt

Esietendus 3. septembril Vanemuise suures majas.

Näidendi tegevus toimub paarikümne aasta vältel 20. ja 21. sajandi Soomes. See on perekonnalugu, mis jõuab vaatajateni lastest täiskasvanuteks sirguvate Aki ja Liisa silmade läbi. Reko Lundán esindab soome näitekirjanike uut põlvkonda, lavastus on tehtud kahe autobiograafilise näidendi ja samal ainesel kirjutatud romaani järgi.

Tartu Vanemuine

Giacomo Puccini «Tosca»

Lavastaja Mikk Mikiver

Lavastuse taastaja Ervin Õunapuu

Muusikajuht ja dirigent Toomas Vavilov

Osades: Pille Lill, Jassi Zahharov jt

Esietendus 4. septembril Vanemuise väikses majas

Mikk Mikiveri 70. sünnipäevaks äratatakse ellu tema 1995. aastal Vanemuises esietendunud ooperi «Tosca» lavastus, taastajaks on tookordne lavakujundaja Ervin Õunapuu. Kokku esitatakse lavastust vaid kuuel korral – kolm korda Tartus Vanemuises, kaks korda Helsingis Soome Rahvusooperis ja üks kord Tallinnas Estonias. Esietendusest teeb otseülekande ETV.

Draamateater

Lars Noréni «Vaikne muusika»

Lavastaja Priit Pedajas

Kunstnik Ervin Õunapuu

Mängivad Ülle Kaljuste, Elina Reinold, Ain Lutsepp, Guido Kangur

Esietendus 4. septembril Athenas

«Vaikse muusika» tegelased seisavad silmitsi olemise suurte küsimustega: laste surmad toovad kaasa piiritu üksinduse, valu, olulise ja ebaolulise tähendus muutub pöördumatult. Mis see oli, mis päevi täitis ja kõigele mõtte andis – ja mis see edaspidi on?

Pärnu Endla

Anton Tšehhovi «Kajakas»

Lavastaja Andres Noormets

Ruum Veronika Valgult, kostüümid Reet Ausilt

Osades Marianne Kütt, Piret Laurimaa, Märt Avandi jt

Esietendus 4. septembril Sadamateatris

«Me pole otsinud uusi vorme ja kontseptsioone, vaid läinud tagasi teksti juurde ja uurinud, mis on seal sees, mida sealt täna ja praegu leida võib, mis on püsivalt alles ja mis on muutunud, see on olnud teksti puhastamise protseduur,» tutvustab festivali kataloogis Andres Noormets vastset lavastust.

Kuressaare Linnateater

Edward Albee näidend «Loomaaialugu»

Lavastaja: Egon Nuter

Osades: Janek Sarapson, Aarne Mägi, Aleksei Turovski

Esietendus 5. septembril Lutsu teatrimajas

Ühel ilusal päeval jutustab üks mees ühes linnas, ühes pargis, ühel pingil, teisele mehele oma loo. Kas teine teda kuulab? Milline on tolle teise lugu? Kas tekib dialoog? Kes keda tapab? Oleme me üksteisele vaid vaenlased või võistlejad? Sellest, mil moel näevad need asjad välja loomariigis, räägib Aleksei Turovski.

SA Eesti Teatri Festival

Samuel Becketti «Õnnelikud päevad»

Lavastaja: Margus Kasterpalu

Osades: Rita Raave, Enn Põldroos või Aleksander Eelmaa

Esietendus 7. septembril Athenas

Rita Raave tegi esimest korda «Õnnelikke päevi» 20 aastat tagasi draamateatris koos Juhan Viidinguga. Festivali kataloogis märgib Raave, et kui see näidend talle nüüd uuesti kätte sattus, vaimustus ta taas ja tekkis kange tahtmine seda kurb-naljakat, väga poeetilist ja kõikvõimalikke seoseid pakkuvat tükki uuesti mängida ja teistega jagada.

Draama sada jalga ehk mida veel

Mis põhiprogrammi ei sobi, aga on sellegipoolest ütlemata oluline, kutsutakse Draama kõrvalprogrammidesse. Festivali ja ühtlasi kooliaasta avab ulatuslik noorte- ja lasteteatri programm.

Lisaks kutseliste teatrite lavastustele, mille seas näeb näiteks eile esietendunud nukuteatri «Bullerby lapsi» või eelmise aasta parimaks noortelavastuseks valitud Rakvere teatri «Kuidas elad?…Ann?!i», on kavas veel tänavateater, töötoad, kooliteatrite lavastused, filmi «Klass» linastus ja arutelu teemal «Mida räägivad noorte elust kunstid».

Teisipäeval ehk 4. septembril tähistatakse Mikk Mikiveri 70. sünniaastapäeva. Vanemuine tähistab seda «Tosca» taas lavale toomisega, draamateater aga Mikk Mikiveril enne surma töös olnud «Õnnelike päevade» esietendusega, mille lavastajaks Priit Pedajas.

Athena keskuses linastub Rein Raamatu film «Mikk», kus lahkunud teatrilegendist räägivad tema sõbrad, tuttavad, kolleegid, toimub arutelu teemal «Mikk Mikiveri teater ja aeg». Päeva lõpetab keskööl Athena keskuses toimuv Mikk Mikiveri mälestusõhtu, kus laulab Tõnis Mägi ja sõna saavad Guido Kangur ja Ervin Õunapuu.

Oluliseks kõrvalliiniks on tantsuteatrid. «Kuna tantsuteater on tõusnud oluliseks suunaks praeguses teatripildis, kuna festival Eclectica nagunii teeb teist aastat järjest tantsuprogrammi ja festivalid teevad ka omavahel koostööd, siis oli suhteliselt loogiline, et teeme tänavu tantsuteatrite kõrvalprogrammi,» selgitab Ivar Põllu.

Interdistsiplinaarse avangardkultuuri festivaliga Eclectica koostöös toimuv tantsuprogramm kestab 6.–9. septembrini. Tantsimas näeb Krõõt Juurakut, Mart Kangrot, Katrin Essensoni, Kaja Kanni jt. Oma uut tööd «W.O.R.K. in progress» esitleb Teet Kask. Esinevad Koolitants 2007 parimad ja arutletakse teemal «Uuem eesti tantsuteater – tantsu ja draama vahel». (PM)