Mõni liigutus ütleb rohkem kui kümme sõna

Mullu oktoobri lõpul, kui Tartus Vanemuise teatri suures majas esietendus Mai Murdmaa tantsulavastus «Pulmareis», ei ennustanud miski lähenevat õnnetust. Age Oksa ja Toomas Eduri oivalist tantsu tunglesid vaatama täissaalid, üks andunum fänn kasutas koguni ööpimeduse hõlma, et varastada teatrimaja eest oma lemmikute hiigelplakat.
Ühtäkki tuli detsembris Jaapanist kurb teade, et Toomas Edur on seal tantsides vigastanud Achilleuse kõõlust. Kõige muu kõrval tõmbas see kriipsu peale ka eesti kuulsat tantsupaari aprillis ees oodanud suurejoonelisele autoriõhtule Londoni tähtsaimal tantsuareenil, 1500-kohalises Sadler’s Wellsis.
Kümme kuud kestnud tantsupausi ilmselt ainus hea külg oli see, et paraneval Eduril jätkus nüüd rohkem aega pühenduda esimese täismõõtu tantsulavastuse ettevalmistamisele.
«Vanemuise ettepanek lavastada tuli tegelikult juba novembris, enne vigastust,» ütles tantsija. «Võtsin pakkumise põnevusega vastu, koreograafia ja lavastamine huvitavad mind ammu.»
Varem on ta lavale seadnud mitu lühinumbrit nii neoklassikalises kui modernses tantsustiilis, aga õhtut täitvaks lavastuseks pole tantsimise kõrvalt aega jäänud. «E-duuri» esimese poole koreograafia lõi Edur Tšaikovski heliteosele «Souvenir de Florence», teises osas kõlab Mozarti imeline muusika.

Tants nagu kaunis skulptuur

«Mulle peab tants olema nagu skulptuur, mida on igast küljest kaunis vaadata,» rääkis ta. «Õhtu esimeses osas, kus kõlab Tšaikovski muusika, tahtsin ma näidata lavalt puhast kaunist tantsu, mille õnnestumises on oluline roll tantsijate tehnilistel oskustel.»
Balletiõhtu teise poole tarvis ammutas Edur lisaks Mozarti muusikale inspiratsiooni Miloš Formani kuulsast mängufilmist «Amadeus».
«Mozart oli geenius, kirjutas surematut muusikat. Aga ta käitus nagu täiesti tavaline inimene, filmis ta vahepeal suisa lollitas,» selgitas Edur. «Mulle meeldis väga idee, et sa võid elus korda saata küll grandioosseid asju, aga samal ajal ei pruugi ennast liiga tõsiselt võtta. Mozarti elus oli nuttu ja naeru, ta ei hoidnud ennast tagasi, vaid oli just täpselt see, kes oli. Elu peab nautima ja tegema raskeid asju naeruga.»
Edur ei salga, et ta üritab ka ise sellise põhimõtte järgi elada. «E-duuri» proovid möödusid lõbusalt, lavastaja viskas nalja ja tõi tantsijatele vahel koguni kommi, aga samas säilitas tööd tehes ülima nõudlikkuse.

Ei taha olla diktaator

«Kunagi ütles mulle üks mu õpetaja, et sina, Toomas, muudkui lollitad ja vigurdad, aga kui tööks läheb, võtad seda väga tõsiselt. Kõik ei pruugi sellest aru saada ja jäävadki sinu järgi lollitama.»
Lavastajana ei taha Edur olla diktaator. «Soovin, et tantsijad oleksid iseenda peremehed, vastutaksid oma töö eest ning austaksid seeläbi iseennast ja ka teisi. Selline eneseaustusel põhinev tööstiil on mulle omane. Nii ei raiska asjatult aega, vaid keskendud olulisele.»
Vanemuise «E-duur» ei jää kindlasti Eduri ainsaks lavastuseks, küll juba kutsujaid leidub, kuid lähemad paar-kolm aastat keskendub ta ennekõike tantsimisele. Kuu aega tagasi tegi vigastusest paranenud Edur Inglismaal Southamptonis tantsijana «Uinuvas kaunitaris» comeback’i lavale.
Pärast «E-duuri» esietendust lendas ta kohe tagasi Inglismaale, et taas liituda Inglise Rahvusliku Balleti trupiga, kes on «Uinuva kaunitariga» ringreisil Suurbritannias. Jaanuaris järgneb kolm nädalat etendusi Londonis, detsembrisse mahuvad veel «Pähklipureja» etendused Roomas. Jätkub Eduri elu täis tantsu.
«Tants on võimalus väljendada oma tundeid. Teinekord ütleb üks liigutus rohkem kui kümme sõna,» usub tantsija.