Loe

Mitu korda need «Kassid» juba Vanemuise lavale tulevad?

SLÕhtuleht

Täpselt kümme aastat tagasi tõi Dmitri Harchenko Vanemuise lavale «Kassid». Mustalt. Nüüd teeb ta seda jälle. Puhtalt.
«Jah, see on sama muusika, aga tollal oli see tantsulavastus,» muigab Dima, kahe proovi vahel suitsuruumi põiganu. «Tegin selle lavastuse lausa valmis ja publiku ette jõudis see lausa ühe korra!» muigab ta veel kord. Mis kassid ja ikka jälle?
Lihtne, esimest korda puutus Dima Lloyd Webberi «Catsi» muusikaga kokku täpselt kümme aastat tagasi. Lavastas lühiballettide õhtut «Pühendus» ja otsis muusikalist materjali õhtu viimase osa jaoks. Teadis, et tahab õhtu lõpetada väga rõõmsameelselt ja säravalt ja just sellise muusika leidiski. Paraku «Catsi» plaadilt.
«Siis oli kinnine kontroll ja seejärel piletiteta esietendus,» meenutab nüüdne «Catsi» lavastaja naerdes. «Terve see aeg, kui proove tegime, käisid läbirääkimised agentuuriga ja tol ajal nad ei lubanud – originaal oli selleks ajaks aastaid laval jooksnud. Kõne alla tulnuks üksnes litsentsi ostmine ja originaallavastuse tegemine.»

Koorem kasside jõugu pealiku kaela

Kuid Dima, vaeseke, tegi ju suisa originaallavastuse. Mis siin litsentsist, nõuka-aja lõpp! Töö sai valmis ja saal oli puupüsti täis, kuid sinnapaika asi jäigi. «Tolleaegne direktor Jaak Viller pakkus, et valmis lavastusele kirjutab muusika eesti helilooja, ja siis poolteise aasta pärast etendus sama lavastus uue nimega,» pajatab Dima. «Kui esimesel oli nimeks «Kassikontsert», siis teisel «Kassid õlis». Margo Kõlar kirjutas muusika. See oli siis lühiballettide õhtu, mille koondnimetus oli «Konserv», sest see konserveeriti nii pikaks ajaks.»
Protsess kummaline. Kuid – tänaseni on Dima nende «Kassidega» tegelnud korda neli. «Siis käisin «Kassidega» Leedus, selle Kõlari muusikaga,» räägib ta. Seegi oli tantsuetendus. «Nii et minu jaoks on need «Kassid» Tartus suisa neljandad.»
Vähemasti peaks materjal lavastajal peas olema? «Mida selgemaks see muutub, seda keerulisemaks läheb,» süütab Dima teise sigareti. «See praegune materjal on nii neetult raske. Lauljatele on raske, tehnilisele personalile üsna raske, rääkimata lavastusbrigaadist.» Näha on. Esimesel peaproovil hoidub ta sõna võtmast, las teevad.

Paneb Inglismaa sööri kahvatama?

Ja kus on erinevused võrreldes esimeste «Kassidega»? «Erineb tugevalt – arvestades sellega, et esimene oli tantsuetendus, kus tegelaskujudel natuke teised liinid, ning polnud ka needsamad tegelased,» ütleb Dima. «Võib-olla mõned pildikesed. See oli tollal ikka minu nägemus.»
Kuid siiski, isegi Dima praegune lavastus ei istu kinni brittide nägemuse peal. ««Catsis» libretot ei ole,» laiutab Dima käsi. «Põhiprobleem on originaalis selle muusikali puhul lihtsalt sees – lugu puudub täielikult. See on mingisugune idee, mingi liin, aga süžeed kui sellist ei ole.» Kuid nõutu ta küll ei paista. «Muidugi teeb see minu elu lavastajana raskemaks. Et sellest loo puudumise probleemist teadsin, siis tahtsin seda kõike natuke kokku tõmmata ja veeretasin meeletult rasked ülesanded Aivar Tomminga kaela – ta peaks kõutsina laulma kaks laulu ja lavalt ära minema. Kuna ta on aga kasside jõugu pealik, siis see, kes võib seda asja kuidagi kokku tõmmata – ta on nagu Chaplin, kes on kogu aeg laval, kuid tal pole midagi öelda. Au ja kiitus talle.»
Et lavastuses käib hirmus hulk kostüümivahetusi, siis on Dimal suur tegu logistikaga. Tant­sitab neljakümmend inimest ja see polegi kõik. «Mul on neist logistikatabelitest täielik siiber,» oigab Dima nädal enne esikat. «Mina olen juba audis ja enam ei haagi.»
Mis on loomulik, et kõiki oma ko­reograafilisi nägemusi pole Dima Vanemuise laval selle muusika­li puhul ellu viinud. «Mõistagi olen kõiki algseid ideid pööraselt lihtsustanud,» möönab ta. «Ja lihtsustame ka edasi. Ja-jah…»
Ja eks põhjuseks on ikka märksõna nimega «aeg». «Kaks kuud prooviperioodi on sellise lavastuse puhul liig väike aeg. Tiba vähevõitu,» muigab Dima. Lisab veel, et Estonia teeks sellises mahus töö tarvis proove viis kuud.
«Vastutus on ka suur – britid tulevad esietendusele,» lisab ta. «Augustis, käivad kõlakad, tuleb söör Andrew ise kohale.» Naerab. Brittide tarvis on Dima sisse lavastanud terve plejaadi irooniat. Oma tahtmise järgi. Uskuda võib, et söör Ändrjuu kahvatab. Vapustusest.
Nii et Harchen­ko teeb ajalugu? «Ajalugu tegin ma kümme aastat tagasi,» kõlab kommentaar. Kolmas sigaret vajub Vanemuise suitsuruumi tuhatoosi.

03.06.2005