Mitte ainult iga mätta otsas…

Tiiu Levald, Sirp

Hinnakem nii mulluse kui ka tänavuse suve teatripärle.

Haarasin kinni Eesti Ekspressi kultuurilisa Areenile (16. VIII 2007) antud Elisabet Tamme intervjuus kõlanud mõttekäigust: “Tõesti – just nagu tuleks iga mätta otsas ja künka peal teha lavastus. Lagi on ammu saavutatud. Arvasin juba eelmisel suvel, et tipp on käes, aga ei. Lisaks möödunud aastast kavva jäänud etendustele tulid veel uued juurde. Mulle tundub, et eesti rahvas lihtsalt on teatrihull. Armastab teatrit ja oma näitlejaid. Nii et meil pole siin midagi viriseda.”

Seega – miks suveteatrit alahinnata? Suveteatrit kirutakse, süüdistatakse pealiskaudsuses, meelelahutamises. Suveteatris nähakse pelgalt rahateenimise vahendit. Samas ei tohiks selle varju jääda TEATER, mis sünnib suvel. Kui hakata meenutama viimaste aastate raputavaid teatrielamusi, siis kuulub sinna hulka kindlasti terve rida just suisel ajal nähtud lavastusi. Alustaksin Keila-Joal Volkonskite mõisas nähtud Brian Frieli “Aristokraatidest” Priit Pedajase lavastuses. Usun, et seal tegid nii Ülle Kaljuste kui ka Laine Mägi ühe oma hiilgerolli. Rääkimata Ain Lutsepa sõnatust rollist. Ja kaasa mängis lagunenud mõis, täispanusega!.

Kohe meenub elamus Kuusalu mail: Peeter Jalaka ja Tõnu Kaljuste fantaasialendude kvintessents Veljo Tormise “Eesti ballaadidest” kunagises viljakuivatis. Nagu ka kohtumine Kõrvemaal Tammsaare koduõuel Raivo Trassi lavastuse “Kõrboja peremehe” tegelastega. Juba see erilise auraga paik mängis end tegelaseks. Ja kaks karismaatilist näitlejat, Ülle Lichtfeldt ja Mait Malmsten (Rakvere teatrist ja Eesti Draamateatrist) said mängida koos ühes meie draamaloo kirglikumas ja mõttetihedamas näidendis. Sündis imelise ja säriseva pingega seletamatu lugu kahe inimese vastastikusest tõmbest!

Samal, Tammsaare koduõuel sündis möödunud suvel taas uskumatuna näiv lugu – Jaanus Rohumaa lavastatud “Vargamäe kuningriik”. A. H. Tammsaare “Tõde ja õigust” on ikka ja alati lavale toodud. Seekord pakuti omanäolist ja uute nüanssidega varianti: põimitud elukeerdkäigud teose I ja V osast, vaatlejaks juba teispoolsuses olev sauna Madis, kommenteerijaks Koer ja sissetoodud hinge- ja eluhääled kooride näol. Jällegi tõusis mängupaik looduse ja kunstnik Aime Undi suurejoonelise visiooni liitumisel omaette tegelaseks! Hiigelmõõtmetes kerkokell, riputatud iidsete kuuskede latvade vahele, punamuldne riba lõhena kahe “nuabrimehe” maavaldusi ja elukreedosid lõhestamas – sellist muljet ei kustuta mälust ega suuda pakkuda ükski teatrimaja! Üllatava nüansina oli ses lavastuses ootamatu aktsent lisatud Andrese ja Mari tütrele Maretile. Väliselt karmi, ratsionaalse mõtlemisega olend on pärast Krõõta ja Mari ju veel üks ränga töö ja vaeva kandja selles talus. Ülle Lichtfeldt kasutas äärmise energialaenguga ära kogu talle antud napi teksti ja lõi sitke maanaise kuju, kelle peal see elu on siin Maarjamaal püsti seisnud.

Tänavuse suve elamused algasid Bachi ja Händeli olematu kohtumisega Muhumaa Pädaste mõisa õuel, meeles Aivar Tomminga pompoosne endasse armunud Händel, Raivo E. Tamme eluvõõrana nähtud Bach, Vanemuise orkestri keelpillikvarteti meeleolukas musitseerimine ja võrratu vaade merele kaunite maakivist ehitiste vaheliselt mänguplatsilt.

Muljetavaldav oli Veljo Tormise,Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalaka koostööst sündinud “Naiste laulud” Naissaarel, Kastna mõisast saarele toodud Omar Volmeri küünist kujundatud kontserdipaigas. Võrratu on saarel lokkava omapärase madalakasvulise hilise õitsemisega sireli ja kibuvitsa lõhn, mis seguneb merelõhnadega. Romantiline sõit vana krusa kastis etendusepaika ja lummav regivärsi interpretatsioon noorte häälte ja eriti sugestiivsete Maret Mursa ja Anne Türnpu loodud karakteritega – seda tasus kogeda! Rääkimata sellest, et just tolle päeva hommikul jättis torm paljud turistid Soomemaale merevangi, laevuke Monika oli langenud rivist välja ning etendusele saabunud publik ootas kannatlikult mitte just kõige soojemas hilisõhtus päästva laeva saabumist, külma peletamiseks tehti kaldale ka lõke. Kõik see lisas võrratu nüansi Naissaare legendile, jääb igavesti meelde.

Sekka ka negatiivne elamus. Ebameeldiv tendents, mis johtub teatud rahakate sellide endale kõike lubavast käitumisest. 27. VII 2007 (lausa õnnenumbrite kooslus!) läksin suurte ootustega vaatama Viinistule Mart Kivastiku “Eesti asja”. Teema oli intrigeeriv ja näitlejakoosseis paljutõotav: Ain Lutsepp, Tõnu Oja, Jan Uuspõld, Elina Reinhold jne. Ebameeldiv üllatus tuli väga ootamatust küljest. Mõni hetk enne etenduse algust sättis esiritta end istuma lustakas seltskond noori mehi ja kaks ekstravagantselt, paigale ja ilmastikule sobimatult kerges riietuses neidu. Üks neist tundus olevat kaunis ebaadekvaatses olekus, sest naeris igal võimalikul ja täiesti sobimatul hetkel ning pendeldas pidevalt publiku silme ees. Kõige tipuks serveeriti sellele seltskonnale keset vaatust kandikul mingeid delikatesse! Kogu see “topelt-etendus” oli häiriv vaatajaile, rääkimata, et solvav ka näitlejatele! Minul jäi seetõttu teine vaatus nägemata. Korraldajad (R.A.A.M.) peaksid siiski suutma jälgida, et tegijate suur töö ja vaev ära ei saaks lagastatud ja et vaataja 200-kroonist väljaminekut kahetsema ei peaks.

Draamalavastuste osas positiivse punkti pani minu jaoks 11. augustil nähtud Marina Carri “Kassirabal…” (Anu Lambi erakordne tõlge), mida juba teist suve mängiti Kassinurmel Jõgevamaal (lavastaja Ain Saviauk, kunstnik Olivia Osik, helilooja Martin Pook). Meie maausulised esivanemad valisid Kassinurme linnuse rajamiseks välja juba kaks tuhat aastat tagasi. Hiis oma vägeva tammega. Legend räägib Kalevipoja sängist ja silmapesukausist. Rikkalikult salapära ja müstikat sisaldav paik oleks nagu ekstra oodanud seesugust lugu. Lugu on ehtiirilikult sünge, kirglik, nukker ja ängistav. Kuid loob pööraseid fantaasiaid ja assotsiatsioone, nagu ka võimalusi rolliloomeks. Ja võimalused realiseerusid jäägitult. Uskumatuna mõjus lavastaja oskus liita profi- ja harrastusnäitlejad ühtseks tervikuks, nii et mõjule pääses atmosfäär ja idee. Naiste nelik Ülle Lichtfeldt, Luule Komissarov, Ines Aru ja lapsuke Anne-Mari Läll, lisaks Urve Kask Kassnaisena, moodustasid võimsa ansambli.

Jõuangi loo alguse juurde tagasi – kui poleks seda “mätast”, seda iidset hiiepaika, poleks ka just sellist rabaaurudest läbi imbunud müstilist lugu sündinud! Usun, et kõik need Eestimaa inimesed, kes kas sattusid või tulid teadlikult sellesse energiapaika, viisid kaasa erakordse mälestuse.