Loe

Minevik avab silmad olevikuks

Heili Einasto, Postimees

Heili Einasto, Postimees

Klassikateosed kuuluvad enesestmõistetava osana ühe endast lugupidava balletitrupi repertuaari – vähemalt nii on raiutud Eestis juba aastakümneid. Arvestades teoste nappi arvu ja nõudeid trupile, tundub see seisukoht mõnikord ehk liialt jäigana, kui ei leita nutikaid viise selle lahendamiseks – nagu on teinud teater Vanemuine.

Kui «Giselle’i» puhul oli suundumus läheneda algallikale, siis Pär Isbergi abil on kasutusel ka teine viis – siduda lood tänapäeva ja/või kohaliku kontekstiga. Nii oli see «Pähklipurejas» 2004. aastal ja nii on see ka «Uinuvas kaunitaris», mille tegevus ei toimu mitte barokiajastul, nagu originaal ette näeb, vaid aastail 1908 ja 2008, ning võimalik, et Eestis, kuigi tegevuspaigana märgib kavaleht üksnes mereäärse kuurordi.

Lavastusest tervikuna jäävad mällu eelkõige kaunid ja tempokad tantsud, milles originaalsesse neoklassikasse on oskuslikult sulandatud ka balleti kanoonilise variandi autori Marius Petipa kullafondi kuuluvad duetid. Tants valitseb ka tegelaste ja nendevaheliste suhete avamisel; igal peategelasel on olemas koreograafiliste ja tantsulis-pantomiimsete vahenditega loodud karakter, millele iga esitaja veel omapoolse värvingu lisab.

Nii on meeles Nashua Mironova kaunis ja habras Aurora, kelle iga liigutus oli täis elegantsi ja kergust, mida ei suutnud varjutada ka teljeprobleemidest tulenev, ajuti esinenud ebakindel tasakaal.

Igati sümpaatne oli ka Takuya Sumimoto Noormees, kelle hoogne uljus ja tantsutehniline rahu sekundeerisid suurepäraselt Mironovale. (Siinkohal vabandused I koosseisu ees, keda ei õnnestunud näha.)

Kui aga mõelda tagasi «Uinuva kaunitari» dramaturgilisele poolele, siis see jäi koreograafilisele tunduvalt alla. Loo toomine nüüdisajale lähemale, kus printsessi asemel on nooruke baleriinihakatis ning kedervarre asemel grammofoninõel, mille torkest tekkinud veremürgituse tagajärjel Aurora sureb, on veenvamad kavalehel kui laval.

Mitmete kaunite tantsu­stseenide vahele pikitud tegevus mõjub siin-seal tarbetu saginana; iseäranis ilmetu on Aurora surmastseen ja sellele järgnev: Tšaikovski muusika räägib siin iseenda eest ja muusikalembesem vaataja võibki süveneda muusikasse, tundes rahuldust, et laval toimuv ei sega muusika kuulamist.

Lavakujunduses ja kostüümides valitsevad pastelsed (I vaatus) ja must-valged-hallid toonid (II vaatus), millesse sekkub eredamaid toone, nagu Aurora erepunane pihik I vaatuses või tänapäeva noorte riided II vaatuse alguses ja lõpus.

Viimatimainitud toonide õigustuseks on see, et suur osa II vaatuse tegevusest leiab aset filmilindil – see jäädvustab tolle mälestusväärse kurva õhtu, mis algas Aurora sünnipäevaga ja lõppes tema surmaga. Seesama lint ja Noormehe süvenemine minevikku avavad viimase silmad ka armastatu suhtes, veendumaks tema tegelikus, imekaunis olemuses.

Pär Isbergi «Uinuv kaunitar» näib kinnitavat, et ka kõige traagilisem sündmus võib avada ukse imelisse ja kaunisse maailma, mida täidab armastus ja õrnus.

Balletilavastus
«Uinuv kaunitar»
Helilooja Pjotr Tšaikovski. Libretist ja koreograaf-lavastaja Pär Isberg (Rootsi). Muusikajuht ja dirigent Aivo Välja. Kunstnik Bo-Ruben Hedwall (Rootsi). Kostüümikunstnik Emma Gauffin (Rootsi).
Esietendus 4. oktoobril Vanemuise teatris

23.10.2008