fbpx

Miks subcomandante Marcos lasteraamatuid kirjutab


Riho Laurisaar vaatas Vanemuise teatri tõlgendust G. G. Marquezi romaanist “Sada aastat üksildust” ja avastas, et muinasjutud pädevad tänapäeval rohkem kui kunagi varem.

“Ja nii juhtus sellepärast, et mees ja naine ei unustaks, et maailmas on palju värve ning palju erinevaid mõtteid ning maailm on õnnelik, kui igal värvil ning igal mõttel on selles oma koht.”
Marcose loodud raamatu-tegelane viejo (vana) Antonio.

Raske on ette kujutada, kui üksikuna maailmas võib end tunda Lõuna-Mehhiko Chiapase piirkonnas zapatistidest mässulisi juhtiv subcomandante Marcos. Mees, kes asus looma järjekordset “head uut ilma”, kuid absoluutset ükskõiksust ja vaenulikkust kohanult hakkas oma sõnade paremaks edastamiseks kirjutama lastelugusid.
1994. aastal Chiapases redutavate isemõtlejatest intellektuaalide ja põliselanike vedamisel piirkonnas kontrolli võtnud zapatistid seisavad oma nõudmiste juures siiani ja nende juhi, subcomandante Marcose kaudu on zapatistide ideed, teod ja nõudmised ehk rahvusvahelise pressi vahendusel ka Eestisse imbunud.
Et zapatistid ei kavatsenudki kohe relvadega Mexico Cityt vallutada, siis pöördus avalik tähelepanu uutele ja euroopalikule maailmale mõistetavamatele sündmustele. Zapatistid istuvad aga ikka relvastatult Chiapase piiril ja parimal juhul huvitavad nende nõudmised veel vaid Mehhiko valitsust ja naabermaad – Ühendriike. Ning ärksama silmaga majandus- ja ühiskonnateadlasi. Sest peamiselt subcomandante mõtetest kokku pandud zapatistide ideoloogia olevat kummaline segu vasakradikalismist, põliselanike maailmanägemisest, üldhumanistlikest ning üleilmastumise ja neoliberalismi vastastest ideedest. Ühesõnaga esmapilgul midagi üsna uut ja enneolematut, millele maailm võiks ehk rohkem tähelepanu pöörata. Ja kuigi Marcos peab pistelisi raadioesinemisi ja üritab veenda üldsust zapatistide nõudmiste mõistlikkuses, on tema sõnumit siiani äärmisel juhul kuulda vaid popmuusikas.
Usutavasti pole zapatistide mõttemaailm võõras ka Gabriel Garcia Marquezile. Sellesarnaseid ja vähem sarnaseid väiksemaid konflikte leiab Ladina-Ameerikas aset pidevalt. On ju kuulus kirjamees isegi tunnistanud, et on salaja osalenud Colombia valitsuse ja geriljade vahelistel rahukõnelustel.
Marquezi kirjeldatud José Arcadio Buendķa suguseid Macondo rajajaid on täis terve Ladina-Ameerika, justkui suudaks sealne kliima viia inimesed seisundisse, kus Maslow’ vajaduste püramiid keeratakse lihtsalt pea peale ning sageli saab regulaarsest sissetulekust ja mõnusast äraolemisest tähtsamaks hoopis koloniaalajastust lahendamata jäänud abstraktse õigluse ja müstilise vabaduse idee üle mõtisklemine.
Kuskil Ladina-Ameerika eri nurkades kehtib turumajandus, kuskil midagi sotsialistlikke varemeid meenutavat ja kuskil on ridamisi Buendķa-sarnaste poolt asutatud Macondosid. Kus inimesed lihtsalt elavad. Kuskil euroopaliku tausta, põliselanike maagiliste rituaalide ja lihtsalt looduslike tingimuste segunemise häguse piiri peal.
Võib-olla tekivad Macondod just sellepärast, et sellest poolsuletud asumist väljaspool asub maailm, mille nähtusi ja tegemisi on endale üsna keeruline seletada, sest näiteks paljud üldinimlikud tõekspidamised on sealt kuhugi kaotsi läinud. Nii zapatistide kui ka ladina-ameeriklaste maailmanägemise mõistmise teeb muidugi raskeks asjaolu, et Euroopa vaimus üles kasvanud inimesel on ilmselt võimatu mõista Ameerika põlisrahvaste kirevavärvilises ja keeruliselt müstilises traditsioonis üles kasvanud inimese hinge. Ja küllap samadel põhjustel tekitab Eestiski (hulljulge) katse Marquezi lavastada palju küsimusi.
Kas eestlane üldse on võimeline maagilisest realismist aru saama? Mismoodi kõnetab meid mõne poolearulise Colombia võpsikuelaniku unistus jääst ja mida peaks meile õieti ütlema soov jumalat fotokaamerasse püüda? Ervin Õunapuu kindlasti tervitaks seda püüdlust ja teeks selle õnnestumise korral uue katse jumalat kohtupinki tunnistajaks tirida, kuid asjal on ka teine pool.
Vanemuise tõlgendust Marquezi romaanist “Sada aastat üksildust” võib ju võtta ka kui lihtsalt mõnusalt segast, aga päris haaravat vaatemängu, mille taustal saab mõtiskleda paljudest väärt asjadest. Näiteks miks on inimkonnal üldse vaja Chiapase ja Macondo moodi asumeid? Miks need tekivad?
Jämedalt võttes võib Eestit samuti pidada Macondoks või Chiapaseks. Maagiaga või ilma. Ja nii nagu maailm ei viitsi meiega eriti arutada, kust oma strateegilisi ressursse vedada, ega küsida, miks tuleks kommunism hukka mõista, ei viitsi ta ka enam kuigi palju Chiapasega tegelda. Sest neid nähtusi ei anna stereotüüpidekeskses maailmas kuigi hästi lahterdada ja seeläbi muutub asi üldsusele arusaamatuks, niisiis järelikult ka ebahuvitavaks.
Sarnaselt Macondoga tuleb meil harjuda teistsuguse välismaa küllatulekuga. Mis eriti luba ei küsi ega peagi küsima. Aga kui siinne Macondo on läinud, siis on hea teada, et see on kuskil ikka olemas.
Ma olen üsna kindel, et vaatamata üldlevinud künismile istub enamikus meist mõni üksildane alkeemik, kes ei tahakski nii väga kullatootmise saladust leiutada, vaid hoopis paljudele küsimustele vastuseid saada või lihtsalt asju paremaks muuta. Miks mitte kogu maailmas. Ja kui ikka ei õnnestu? Küllap siis tuleb pöörduda tagasi kõrvaleheidetud muinasjutuvestmise traditsiooni juurde, mis omal ajal inimestele tarku nõuandeid jagas.
Ehk sellepärast kirjutabki subcomandante Marcos nüüd internetis lasteraamatuid, milles seikleb peategelasena ka Vana Antonio, kelle suust tuleb üsna lihtsaid tõdesid. Äkki keegi ärkabki lõpuks.