Miks on ronk nagu kirjutuslaud?

Sirp, Meelis Friedenthal

Vanemuise „Kadunud käes” pole äralangemisi, loodud on püsiva kohaloleku ja filmitud tegelikkuse tunne.

Vanemuise „Kadunud käsi”, autor Martin McDonagh, tõlkija Laur Lomper, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater) ja valguskunstnik Siim Allas. Mängivad Riho Kütsar, Maarja Mitt, Ott Sepp ja Markus Luik. Esietendus 18. XI Sadamateatris.

Vanemuises on „Kadunud käe” lavastanud Tanel Jonas ja teinud seda üsna täpselt sellisena, nagu Martin McDonagh on tekstis ette näinud: räämas hotellituba, kitsas voodi, mees pikas mantlis. Etendus hakkab asjade keskelt ja läheb kohe käima. Edaspidi on nii pinget kui ka koomikat. Kõik see on filmilik ning mingil põhjusel mäletangi etendust rohkem nagu kinoskäiku, on tunne, et kohati näidati isegi suuri plaane. Lavastus on selles mõttes igati kordaläinud: pole äralangemisi, loodud on püsiva kohaloleku ja filmitud tegelikkuse tunne. Ise on Martin McDonagh ühes intervjuus öelnudki, et tegelikult eelistab ta teatrile filmi – niisiis ka selles on lavastaja järginud kirjaniku juhtnööre. Filmielamusele aitab muidugi suurel määral kaasa näitlejate töö, mis praegusel juhul on enamasti rollikohane ja usutav ning kohati lausa vaimustav. Markus Luige mängitud vodevillineeger paisab selles vallas eriti silma. Suurepärane roll!

Kogu etenduse jooksul oli tunne, et kõike seda olen kusagil juba näinud: seda suletust, jaburust, samas mingit allegoorilist sügavust. Varast ahvatleb lukustatu, mõistatus nõuab lahendamist. Kui Alice satub Imedemaal hullu teelaudkonda (Kübarsepp, Märtsijänes, Unihiir), siis esitab Kübarsepp talle ühel hetkel küsimuse: „Miks on ronk nagu kirjutuslaud?”. Paar lehekülge hiljem on Alice sunnitud tunnistama, et ta ei tea vastust, ning Kübarsepp kohmab selle peale, et ka tal pole vähimatki aimu, miks. Pärast Alice’i lugude ilmumist on sellele kirjutuslaua-küsimusele otsitud lakkamatult lahendust, omal ajal isegi kirjutati Lewis Carrollile selle pärast nõnda sageli, et ta üritas tagantjärele midagi vastuselaadset välja mõelda. Paljud teised kuulsad ja vähem kuulsad inimesed on samuti pakkunud lahendusi. Mõned on päris vaimukad, aga enamus ebaõnnestunud. Küsimus on ise nii hea, paljulubav, et nõuab ka väga head vastust.

Mul on sama tunne „Kadunud käe” puhul. Küsimus on, võimalusi on nii palju, vaim hakkab tööle, aga head vastust ei tule. Martin McDonagh on oma varasemate näidenditega (ka Eestis on neid lavastatud hulgi: „Mägede iluduskuninganna”, „Inishmaani igerik”, „Padjamees” jne) viidanud, et vastust tasub kõigest hoolimata otsida. Siin ei saa olla ka põhjuseks asjaolu, et ta pole viimase seitsme aasta jooksul kirjutanud ühtegi näidendit, vaid olnud seotud pigem filmidega; tema esimene täispikk film „In Bruges” („Brügges”) sisaldab ju samalaadset tunnet, viiteid kuhugi mujale. McDonagh väitis, et tahtis hakata „Kadunud kätt” kirjutama nii nagu neid näidendeid, millega ta tuntuks sai. Aga ei tulnud vaimu peale. Seetõttu otsustaski teha midagi rämedat, nägi rohkem vaeva, kirjutas valmis ja lõpuks mõtles – miks mitte, võib avaldada küll. Järelikult ta ise ei pea seda ebaõnnestumiseks.

Põhimõtteliselt lõi ta sellega palli edasi lavastajale, et siin on mingi materjal. Aga see materjal on nagu pilved taevas või teelehed tassi põhjas. Juhuslikud kombinatsioonid, sisuliselt tähendusetud, aga aju tahaks näha kaoses korda. Aju otsib Marsi mägedest inimnägu, seostamatutest sündmustest süsteemi, põhjust. Mõni võib õlgu kehitada ja öelda, et elu ongi selline: juhuslikud sündmused, ootamatud kohtumised, ilma mingi mõtte või kaugema eesmärgita. Tühjus ja pidetus. Aga eks selle pärast tulebki inimene teatrisse või kinno, loeb raamatut – seal on ju mõte olemas, on algus ja lõpp.

Kus on selle näidendi/lavastuse mõte või põhjus? Kas selle janditamise ja võllahuumori taga on veel midagi? Järele mõeldes ilmneb, et lähenemisnurki on palju. Igal tegelasel on oma võimalused, välja arvatud vahest Marilynil (Maarja Mitt), kes juba näitekirjaniku tahtel tehtud liiga üheplaaniliseks. Kõigil teistel on olemas mingi aimatav ja problemaatiline taust. Võtame või Ott Sepa mängitud retseptsionist Marvyni isiku. Ta on peaaegu eeterlikult äraolev nooruk ning sellest tulenevalt ükskõikne ümbritseva suhtes. Peamiselt tajub ta maailmas üksindust ja kurbust ning sõnastab selle omal moel. Ta arutab nii ahvide kui ka koolitulistamise üle ning jätab sellise mulje, et väga kergesti oleks ka temast endast võinud saada koolitulistaja. Maailmas ei ole tema jaoks mitte midagi: pole eesmärki, pole plaani. Talle on veidi halba tehtud ja ta ise on veidi halba teinud, aga see halb, mida ta on teinud, on tulnud teadmatusest või ükskõiksusest. Marvyn ootab, et midagi juhtuks ja ta saaks ometigi olla kangelane.

Temaga otseselt ja kaudselt seotud tegelane on Markus Luige mängitud Toby, kes on samamoodi sihitu, aga sugugi mitte äraolev, vaid pigem tühiselt asjalik. Mõned kriitikud näevadki näidendi põhilist küsimust Toby isikus, kes on vahest kõige ambivalentsem karakter kogu selles loos. USAs (nt Broadwayl, kus „Kadunud käsi” esmakordselt lavastati) on lihtne leida sellesse rolli tõepoolest mustanahaline näitleja, aga meil Eestis ei jää midagi muud üle, kui võõbata mõni valge mees saapaviksiga üle. Kui McDonaghi kirjutatud Toby oli juba ennegi problemaatiline rassistereotüüp – narkootikume müüv, hädine ja laiav kehkenpüks –, siis nüüd muutub tema isik mingiks sõnulseletamatuks paroodiaks. Mulle näis, et ainuke viis seda tasakaalustada oleks olnud panna ühekäelise Carmichaeli ossa mustanahaline mees ja võõbata ta valgeks, nagu voodoo-doktor. Selles loos ju on voodoo-õhustikku, rõvedust ja võlu, silmade välgutamist ja morbiidset üleloomulikkust.

Riho Kütsari mängitud Carmichaelis on kõike seda, mida teistes ei ole: sihikindel nagu vibult lastud nool, tõsine nagu Metsiku Lääne püssikangelane. Ta on ähvardav, ilmselgelt kannatab, ja teab seda ise, oskab sellele nime anda. Tal on käsi kadunud. Ta otsib juba 27 aastat oma kätt, mis tal noorukina vägivaldselt keha küljest eemaldati. Kannatused annavad vahel hingelist sügavust, ja seda on Kütsari Carmichaelis hästi näha.

Tema vägivaldne, peaaegu psühhopaatiline minevik, millest vaid vihjamisi mõista antakse, kujuneb sümboolselt lavastuse keskmeks. Vasakut kätt ei ole, selle asemel on vaegus ja äng. Carmichaeli allesjäänud käe sõrmenukkidele on tätoveeritud „love”, ja hiljem selgub, et ilmselt on tema kadunud käe nukkidele kirjutatud „hate”. Sellest käest tehakse pidevalt juttu. Oletagem niisiis, et see kadunud käsi ikkagi tähendab midagi, et see pole lihtsalt niisama sinna loosse sisse torgatud. Oletagem, et see on näidendi võti. Millega võiks käsi seostuda?

Esiteks on see muidugi võim ja valitsus. Jumala käsi taevas, inimesed tormi-tuisu käes ja meelevallas. Töölis- ja revolutsioonilised liikumised kasutavad sümbolina sageli kätt või rusikat. Korra on ka näidendi tekstis endas viidatud üsna otse Mustade Pantrite liikumisele, kes teatavasti tõstsid black power’i sümbolina üles mustas kindas käe. Tobyl on mustad nahkkindad käes küll. Peale selle on käsi veel PõhjaIirimaal Ulsteri sümbol, kuningas olla ise endal käe maha raiunud. Piiblis on kirjas: „Aga kui su käsi või su jalg ajab sind patustama, raiu ta ära ja heida minema!” Ja veel: „Ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb.” Koraanis on määratud varastele ja röövlitele karistusena käe maharaiumine. Varaste ja mõrtsukate maharaiutud käsi – nn „hiilgav käsi” – on legendides laialdaselt tuntud. Nõiad ja vargad kasutavad seda selleks, et teisi oma võimu alla saada, maja tühjaks röövida. Käsi, mille keskel on silm, on kujutatud kurja silma vastastel amulettidel. Ühekäelisus on piraatide, deviantsete, ühiskonnast väljas seisjate pärusmaa. Kuidas kostab ühe käe plaks?

Need kõik viitavad millelegi, iga võimaluse peale saaks ehitada mingisuguse konstruktsiooni, aga näidendi terviktekst ei toeta kuigivõrd eespool toodud variante. Võib-olla siiski on tekstis viiteid veel ühele võimalusele. Peamiselt küll väga uduseid: Tobyl oli kunagi Yoda pildiga särk. Yoda, nagu ütleb meile ka Vanemuise lavastuse kavaleht, on kultusliku filmisarja „Tähesõjad” üks keskseid tegelasi, 66 sentimeetri pikkune rohekat värvi, hiiglaslike kõrvadega jedi-meister. Päris kesksed tegelased on tähesõdades muidugi Luke Skywalker ja Darth Vader. Neil mõlemal oli käeprobleem: käe maharaiumine on mõlema tegelase arengus otsustava tähtsusega sümbol. Internetis (kus Marvyn maharaiutud käte kohta infot otsides tuhlab) on terveid lehekülgi pühendatud nendele kätele, mis „Tähesõdade” filmides on maha raiutud. Neid on tõesti igas filmis hea hulk! Jedi rüütlil Anakinil raiutakse käsi maha ja temast saab järk-järgult paha, hiljem raiub seesama koletis maha jedi rüütli Luke’i käe ning too saab teada, et tema surmavaenlane on tema isa. Kui nii vaadata, siis ka Peeter Paan, kes küll ei ole jedi rüütel, raiub oma surmavaenlasel kapten Konkskäel maha ühe jäseme, andes tollele nii uue nime, identiteedi ja elueesmärgi.

Carmichael ongi nagu jedi rüütel ja kapten Konkskäsi. Täiskasvanu, kellel on eesmärgid, millest mitte iialgi suureks saada tahtvad lapsed aru ei saa. Need eesmärgid võivad olla küll võõrikud, kõigi ümberkaudsete silmis kasutud, aga igatahes on tal need olemas.