Mida peenes restoranis teha uue kleidiga

Kindlasti tekib paljudel naistel jõulude ajal ja järel mure, mida teha uue kleidiga, mida olete vaid üks kord firma jõulupeol kandnud. Kas jätta see kappi seisma, visata minema, viia taaskasutuskeskusesse või proovida siiski realiseerida kleidi tarbimisväärtus täielikult?
Head lugejad, kui teil on see kleit või ülikond juba olemas, siis soovitan seada oma sammud Vanemuise väikesesse majja, kus mängitakse komöödiažanri vanameistri Neil Simoni komöödiat «Sekstett à la carte», sest see on tõesti lavastus, mis eeldab ka publikult pisut pidulikumat riietust.
Nimelt on kunstnik Marge Martin lavale kujundatud väga kauni ja peene prantsuse restorani, mis meenutab oma must-kuldsete drapeeringute, portreemaalide ja lühtriga aristokraatlikku salongi.
Kuna lavale kogunevad kuus Ene-Liis Semperi rõivastatud šikki meest-naist, siis tunneksite end selles seltskonnas lihtsamas riietuses lihtsalt ebamugavalt.
Muu hulgas olgu öeldud, et lavastuse visuaalne teostus ei tekitanud peaaegu mingeid küsitavusi, silmailu aga küll.

Süütu salongikomöödia

Viimastel aegadel on Eesti teatrilavadel võidutsema pääsenud eelkõige jämekoomilised farsid, mida vaadates võib korsett või vats kergesti rebeneda. «Sekstett à la carte» pole aga mingi massitoode, nagu pealkirigi ütleb, vaid pigem peenema huumoriga pikitud salongikomöödia, kust ei puudu ka tõsisemad ja südamlikumad noodid.
Kui uskuda Eesti statistikaametit, et üle poolte abieludest Eestis lahutatakse, siis peaks see lavastus, mis uurib kolme lahutatud paari juhtumeid, leidma hea kontakti päris paljude potentsiaalsete vaatajatega.
Samas midagi väga räpast siiski ei paljastata, pigem kutsutakse lahutatud paare üles minevikule kriitiliselt tagasi vaatama ning oma eluga edasi minema.
Aga kui mõelda sellele, et juba 19. sajandi lõpu draamakirjanikud (eelkõige Ibsen ja Strindberg, kes nägid abielu kui meeste ja naiste piiritut võitlustandrit, aga ka Tšehhov, kes vaatles isata perekondi) kuulutasid traditsiooniliste perekondade ja peresuhete kriisi, siis Simonil midagi uut eriti öelda ei ole.
Niisiis liiguvad näidend ja lavastus pigem köögifilosoofia populistlikul kui eksistentsiaalsel tasandil.

Lootustandev trupp

Kuid nagu on väitnud Lev Tolstoi: kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on aga õnnetu isemoodi, nii joonistuvad ka «Sekstett à la carte’is» välja erinevad inim- ja perekonnatüübid ning mitmed intiimsed detailid.
Lavastuse trupp on lootustandev: erinevad isiksused on küll skitseeritud, kuid vajavad veel sissemängimist ja lihvi ehk siis publiku toetust ja heakskiitu.
Naisnäitlejad kasutavad lavaaega mõnevõrra ökonoomsemalt ja mõjuvad huvitavamalt.
Eriti tahan esile tõsta Külliki Saldret, kes teeb täiesti omanäolise, nüansseeritud ja dünaamilise karakterrolli, mis erineb tema varasemast mängulaadist. Saldre oskab siin balansseerida koomika ja tõsiseltvõetavuse hapral piiril, alustades groteskist ning lõpetades ebaleva siirusega.
Märgiks, et näitlejanna tabas siin midagi üsna omapärast, on mäluühendus 1970. aastate lõppu, kui Tiia Kriisa mängis Honeyt üsna sarnases tonaaluses Šapiro lavastuses «Kes kardab Virginia Woolfi?».

Soovituseks

Võimaluse korral ostke kindlasti ka kava, mis sisaldab retsepte nii köögis kui abielus tarvitamiseks.
Mind puudutas enim õnneliku abielu retsepti 2. punkt: lülitage küte sisse! Kui võimalik, minge pärast etendust oma kaaslasega õhtust sööma ning vaadake kindlasti teineteisele silma.
Täpsemaid juhiseid ilu, nooruse, õnne ja edu saavutamiseks leiate aga kõikvõimalikest naisteajakirjadest, mis kannavad lavastusega sarnast ideoloogiat.

——————————————–
Esietendus
«Sekstett à la carte»
Neil Simoni komöödia kahes vaatuses
Lavastaja Jüri Lumiste
Mängivad Hannes Kaljujärv, Indrek Taalmaa, Jüri Lumiste, Helena Merzin, Külliki Saldre, Liina Tennosaar.
Esietendus 26. novembril Vanemuise väikeses majas