Metalne Shakespeare

Madli Pesti, Sirp

William Shakespeare, „Kuningas Richard Kolmas”, tõlkinud Anu Lamp. Lavastaja Barrie Rutter (Suurbritannia), kunstnik Lilja Blumenfeld, helilooja ja muusikaline kujundaja Conrad Nelson (Suurbritannia), valguskunstnik Andres Sarv. Mängivad Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Merle Jääger, Kais Adlas, Maria Soomets, Riho Kütsar, Ao Peep, Aivar Tommingas, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Raivo Adlas, Ott Sepp, Toomas Täht (Saksamaa, Augsburgi Linnateater), Martin Kõiv, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Markus Luik, Tanel Jonas, Leino Rei, Alo Kurvits. Vanemuine, esietendus 17. X Sadamateatris.

Me tusameele talve muutnud on,
nüüd hiilgusrikkaks suveks Yorki päike.
Tõlkinud Georg Meri

Nüüd on see Yorgi päikene siis muutnud
me nutulaulu talve suureks suveks.
Tõlkinud Anu Lamp

Klassika lavastamiseks tundub olevat kolm viisi: nimetagem neid näiteks alalhoidlikuks, tänapäevaseks ja lõhkuvaks. Alalhoidlikus ehk traditsioonilises tõlgenduses üritatakse taasluua näidendi aega. Näiteks on Tšehhovi näidendi lavastuses laval samovar, pitsilised päevavarjud ja ajastutruud kostüümid. Tekstiesitus on autoritruu, kujundus realistlik. Selliseid lavastusi luuakse küllaga traditsioone austavatel maadel nagu Venemaa ja Inglismaa. Eestist meenub „Kolm õde” Viljandi Ugalas. Enamasti hõljub selliste lavastuste kohal mõtteline tolm, parimal juhul aga elab publik lavategevuse ja näitlejatega kaasa. Klassika tänapäevase tõlgendusega soovitakse rõhutada selle olemuslikku tunnust, see on ajastuväline vaataja kõnetamine. Sellise kaasajastamise puhul kasutatakse laval küll moodsaid materjale, eri meediume loo jutustamiseks, ajatuid või kaasaegseid kostüüme, kuid lavastus on endiselt autoritruu ning kannab autori ideid.

Palju on seda klassika lavastamise moodust näha Saksamaal. Kolmandaks klassika lõhkuv tõlgendamine ehk totaalne kaasajastamine: algne vorm murtakse täielikult, tekst pole mitte omaette eesmärk, vaid selle abil edastavad lavastajadnäitlejad oma ideid. Sellised on näiteks Aleksandr Pepeljajevi „Hamletid”. Need kolm klassika lavastamise tüüpi ei pruugi alati esineda puhtal kujul, neid põimitakse ja segatakse tihti omavahel. Sadamateatris esietendunud „Kuningas Richard Kolmas” kuulub esmapilgul teise kategooriasse – kaasaegne, minimalistlik, metalne lavakujundus, näitlejatel seljas ülikonnad –, kuid põhiolemuselt on tegemist ikkagi esimese, klassika traditsioonilise tõlgendamisega. Autori mõtteid ja teksti järgiv lavastus eristub vanamoodsusest ainult välise vormiga – ei ole papist dekoratsioone ega puhvpükse. Inglise lavastaja Barrie Rutter on millegipärast olnud huvitatud Shakespeare’i teksti truust edasiandmisest, kuid õnneks teeb ta seda läbi intensiivse näitlejatöö ning originaalteksti on ka lühendatud ja tegelasi kokku tõmmatud (mis küll ei vähenda autoritruudust või tunnet, et tekstivoog on lõputu). Näidendit ja lavastust kannab muidugi kuningas Richard. Teatriringkonnad pani kihisema teade, et Richardit hakkab mängima Jüri Lumiste. Kas ta veab niivõrd jõulise osa välja, küsiti. Etteruttavalt võib öelda, et veab küll, ja lavastaja rangelt ette antud raamides – eeskujulikult. Jah, Lumiste on ju ennegi mänginud efektselt kõikvõimalikke võllaroogasid, kuid viimasel ajal ei ole need olnud kandvad peaosad. Muide, Shakespeare’i näidendeis on Lumiste mänginud mitmel korral: nimiosa „Macbethis”, lisaks „Hamleti tragöödia”, „Kaheteistkümnes öö”, „Nagu teile meeldib” ning on esitanud ka Shakespeare’i ennast lavastuses „Williamile”. Richard Kolmandana peab Lumiste laval mässama ligi kolm tundi. Lavastaja otsus anda vastutusrikas roll Lumistele on jälle hea näide sellest, kuidas esialgu riskantne, aga näitlejale väljakutset pakkuv otsus võib ennast õigustada.

Vägagi ootuspärane valik Richardi ossa oleks ju Hannes Kaljujärv, kes enamasti mängibki Vanemuise suurlavastustes peaosi. Kaljujärv sekundeerib Lumiste Richardile vaoshoitult ja täpselt mängitud Buckinghami hertsogina: nende kahe vahel tekivad lavastuse nauditavaimad dialoogid. Mõnus on mängida ka mõttemängu ja meenutada, kui paljudes lavastustes on Kaljujärv ja Lumiste just vastupidist paari mänginud – Kaljujärv peaosas ja Lumiste toetavas rollis. Richard on armastuse puuduses vaevlev ja võimuihast pimestatud Saatan, kelle kärbatanud vasak käsi on elegantses kindas ning kes keksib lombakana mööda lava.

Lavastuse selgrooks on Richardi nii-öelda tegeliku loomuse paljastused publikule suunatud jõulistes monoloogides ning lipitsev silmakirjalikkus õukonna juuresolekul. See vastandus on ka veenvalt välja mängitud. Eriti tõusevad esile Richardi vilavate silmadega esitatud saatanliku häälega monoloogid. Kahjuks aga mängib Lumiste lavastaja tahtel kolm tundi järjest peaaegu muutumatult forte’s, mis kahandab näitleja võimalusi nüansseeritumaks mänguks. Lavastuse kulminatsiooniks saab Richardi unenäopainajatest hirmul monoloog enne liiga pateetilist finaalitaplust: ilmselt on näitleja suutnud siin lavastajat veenda pooltoonide vajalikkuses. Kummaline, et väidetavalt kogenud lavastaja ei pea miskiks vana tõde, et vaikuse toel tõuseb võimsamalt esile müra, vastandudes malbusele nähtub viha.

Need etteheited aga ei lähe muidugi niivõrd näitleja, kuivõrd lavastaja kapsaaeda – näitlejad on ilmselgelt mutrikesed lavastaja loodud masinavärgis (ja Shakespeare’i – Anu Lambi teravas tekstivoos). Väiksematest rollidest eristuvad Eesti pikim ja lühim näitleja, Leino Rei ja Alo Kurvits, muidugi mitte ainult oma füüsiliste parameetrite tõttu. Nii nende timukad kui ka kuningapojad on eripärased karakterrollid. Alo Kurvits noore Yorki hertsogina on jõuline, temas on väge, ta paneb end vaatama. Leino Rei prints Edwardina, kes kohe-kohe peab astuma troonile, on mõnuga mängitud ärahellitatud põlvpükstes jõmpsikas.

Sadamateatri laval näidatakse võltsi, kunstlikku maailma, mida toetab ka Lilja Blumenfeldi minimalistlik kujundus: metalsed seinad, metalne põrand, õnneks ei midagi üleliigset. Hea leid on tapetute peade asemel nende sallide riputamine konksu otsa. Ka lavastuse plakatil kujutatud metalsed figuurid on kui näitlejad-mutrikesed lavastaja-kunstniku metalses haardes. Inglise lavastaja teistsugune tööstiil – aktiivse tegutsemise eelistamine tekstianalüüsile – on paljudele näitlejatele käinud üle jõu.

„Stanislavskit mitte proovisaali vedada!” teatab lavastaja. See on enamiku näitlejate puhul toonud kaasa pelga teksti esitamise, teksti äraõppimise, aru saamata, mida Anu Lambi tõlgitud nõelteravas värsis öeldakse. Kohati ei jõudnud tekst publikuni. Ei usu, et see on vaid Sadamateatri akustika süü. Diktsiooni kallal annab veel töötada. Pole küll kindel, kas ühekordne kokkusaamine välislavastajaga raputab Vanemuise näitlejad kohatisest letargiast, kuid loodetavasti pani prooviperiood nii mõnegi mõtlema, mida tähendab energiavahetus laval. Vanemuise kontekstis on „Richard Kolmas” kindlasti üks energiarikkamaid, täpsemaid, jõulisemaid lavastusi (kiitus ka terviklikult valmis, mitte kobava esietenduse eest, mis Eestis haruldane). Energiaga on näitlejatel justkui üldse probleeme: võrdluseks kas või hiljuti nähtud suure saali „Lood Viini metsadest”, kus näitlejad unustavad energia lihtsalt õhtuks koju ning kogu laval käiva tegevuse mõte kukub seetõttu enne publikuni jõudmist lihtsalt kolksti! maha. Loodetavasti ei juhtu sama „Richardiga”, kui rangesilmne lavastaja on ära Inglismaale sõitnud. Etendust vaadates tekib aga küsimus: kellele on „Richard Kolmas” suunatud?

Peaaegu kõik etendused on küll aasta lõpuni välja müüdud, nii et pole kahtlust – tegemist on menukiga, mida koolilapsed kohustuslikus korras vaatama viiakse. Kuid karta on, et sellise tekstimassiivi all vajuvad lapsed lihtsalt kokku. Neil kaob huvi, nad ei jaksa kuulata ainult valjuhäälset teksti kolm tundi järjest. Malbemale keskealisele ja vanemale publikule on lavastus küllap liiga „kaasaegne”, lärmakas ja kiire. Samuti jäi arusaamatuks, miks lavastada just seda lugu siin ja praegu. Pole ju mõtet hakata edastama triviaalsust, et Shakespeare’i võimu korrumpeerumise tragöödia on ajatu ja kõnetab inimesi igal ajal, olenemata sajandist ja valitsevast ideoloogiast (võimaliku päevakajalise tõlgenduse on juba andnud Jaak Allik 20. oktoobri Postimehes, kuid on ka selge, et inglise teatrimeest ju tegelikult meie kohaliku võimu vangerdused ei huvita). Kas Shakespeare’i on lavastatud vaid selleks, et lavastada Shakespeare’i ning anda mõnele näitlejale huvitavat tööd?