Merle Jääger ehk Merca: «Punk on herpes!»

Mercale meeldivad: täherdid, lõngad, sõjaväesiil, noku, dušš, luuletamine, heegeldamine, oma lapsele tütreks olemine, ussinahka miniseelik, tankitõrjegranaadiheitjast Karl Gustav tulistamine, laiamine, iseenda edevus. Mercale ei meeldi: sport, sport, sport. (Ja mõttetu soenguga mehed.
Lugesin just su viimase luulekogu «Hele häärber» läbi. Ütle, mis teema on sulle tabu?
Millest ma ei kirjutaks või millest mul on rakse kirjutada, on ema-lapse teema. Asi pole niivõrd tabus, kui selles, et teema ei haaku minuga.
Ei haaku! Oled sa rongaema?
Ma ei ole rongaema, aga alustades juba sellest, et minu tütar on lapsest peale – muidugi minu isiklikul mahitusel – kutsunud mind seda nime pidi, mida tarvitavad kõik minu sõbrad und tuttavad…
… ehk siis proua Merle Jääger.
Ei, lihtsalt Merca, sest sõna «ema» kõlab minu kõrvus nagu «seltsimees Ülemus».
See on see jutt, et olen oma tütrele sõbranna, käime koos poistebändide kontsertidel ja valime teineteisele pesu.
Päris nii need asjad ei käi. Ode on väga iseseisev, tal on oma kindlad väärtushinnangud. Ja siis ta õiendab minu riietuse kallal, näiteks.
Sinu riietus on tema silmis…
Sa oled mingisuguse tibiroosa asja endale ostnud! (Merca teeb kirtsus ninaga teismelist.) No sellised teemad jooksevad vahepeal läbi.
Õige ema on ikka maani mustas seelikus.
Jah. Ja pealegi – ma ei küpseta igal pühapäevahommikul ontlikult pannkooke, lokirullid peas. Ja põlle ei ole mul üldse.
Keegi siis kinkinud ei ole.
Aga ma ei oskaks sellega midagi peale hakata.
Põll käib üldiselt niimoodi ette, et …
Ma tean, jah, aga ma ei ole selle otstarbest aru saanud.
Miniseelik ei saa jahuseks.
Ei saagi! Sellepärast, et ma küpsetan tavaliselt pannkooke roosas ussinahkses miniseelikus, mis on kunstnahast, põhimõtteliselt vakstust, millele ei hakka jahu külge. Tõmban käe või äärmisel juhul niiske lapiga üle – ja saab kohe välja minna.
Su luuletusi lugedes tekkis mul küsimus, kas sul raske pole meeles pidada, mis kohale sa nüüd «c» ja mis kohale «q» ja mis kohale «x» kirjutad. Või on see sul käe sees?
Ma kirjutangi nii. Asi selles, et kui ma kirjutan, siis kasutan ma veel äärmiselt veidraid täherdeid, näiteks «ju», «ja», ja siis ma kasutan veel siukseid täherdeid nagu «jü» ja siis «jä» – vastavad vene tähed, lihtsalt täpid on peal.
Sest nii on punk.
Ei! Nii on lihtne. Ma teen ju palju vähem liigutusi.
Aga selleks, et teha palju vähem liigutusi, pead sa enne välja mõtlema, et nüüd ma kirjutan «qi», aga mitte «kui»?
Ma ei pea midagi valmis mõtlema. Ma kirjutan juba aastaid niimoodi.
Aga kui sa kirjutad mingit tähtsat dokumenti, mis peab olema kirjakeeles?
Siis ma mõtlen.
Puhkuseavalduse kirjutamine on väljakutse.
Lapsele korrektses eesti keeles koolitõendi kirjutamine on kah väljakutse. Kuigi ma olen talle kunagi hommikuse unise peaga päevikusse kirjutanud q-de ja and’i-dega vabanduse.
Lapsele kirjutad sa tõendi tihti, sest oled mõistev ja saad aru, et kui ta ei viitsi kooli minna, siis las olla parem kodus.
Seda probleemi meil enamasti ei ole. Ta ei lähe kooli siis, kui tal on tõepoolest mingi tervisehäire. Mingisuguseid tühi-tähi-tõendeid ma talle üldjuhul kirjutanud ei ole.
Sa oled siis ikka range ema, mis sest, et Ode kutsub sind Mercaks nagu vana sõbrannat.
Ma ei ole range ema. Ta on ise endale täiesti aktsepteeritavad piirid seadnud. Meil ongi teinekord küsitav, kes on meie majas ema? Laps haakub emarolliga kuidagi paremini kui mina. Tema kasvatab mind.
Kas oled uhke, et oled kujundanud niivõrd iseseisva noore tšiki?
Jah.
Kas tal poiss on?
Jah. Juba aasta otsa.
Vaatasid emaliku pilguga üle ja leidsid, et normaalne koll.
Lõng! Normaalne lõng.
Mida see tähendab?
Lõngaks kutsutakse kutti, kellel on pikad juuksed. Nii armas väljend, nii nunnu!
Sulle on lõngad-mehed eluaeg meeldinud.
Jah! Tegelikult on kaks varianti: kas peaaegu juusteta, selline militaarsiil, või siis pikad juuksed. Korrektne vahevorm ei inspireeri mind absoluutselt. Ma võin seletada. Näiteks militaarsiili vastu on hästi mõnus peopesa sügada, see on äärmiselt erootiline. Pikkade juuste puhul on jälle, mida näppida, kust kinni haarata.
1998. aastal said parima naisnäitleja tiitli, 2002. aastal Kaitseliidu Teenetemedali III klassi teenetemärgi. Kumb rohkem erutas?
Märk. Sest see militaar-case on ikkagi rohkem hobi.
Kaitseliitlane Merle Jääger, millal te viimati korralisest õppusest osa võtsite?
Sellega on väga halvasti, sest nemad toimetavad oma õppusi siis, kui minul on parasjagu etendus. Sest enamikul normaalsetel inimestel, kes kuuluvad Kaitseliitu, on normaalne viiepäevane töönädal, mida minu kohta just öelda ei saa.
Oled reamees ikka.
Jah.
Rahul sellega.
Täiesti. Mulle meeldib selle sõna teine pool – mees. See on palju odavam, kui minna Peep Pree juurde ja lasta ennast täielikult ümber lõigata.
Sa käitud niimoodi, nagu sul oleks kuskil väike noku.
Ma olen seda isegi unes näinud.
Mis tunne oli?
Päris naljakas. Sest see oli mul kuidagi kummipaelaga küljes ja unenägu oli umbes nagu Benny Hilli lõpp – emased isendid ajasid mind taga ja siis ma pidi igasugustes nurgatagustes kontrollima… Oli õudne hirm, et äkki kummipael katkeb.
Ma pean tunnistama, et mul on lapsest saadik olnud peenisekadedus, mis seisneb selles, et poistel on olnud alati, millega vannis mängida. Mina olen alati sunnitud sinna kaasa võtma kas fööni või röstri või raadio.
Su luuletusi lugedes saab aimu, et vähemalt duši all leiad sa küll endale tegevust.
Jaa. Dušš on huvitav.
Sealt tulevad sellised peenikesed veejoad…
Eriti hea on surveregulaatoriga dušš.
On see sul olemas?
Ei ole. Mul ei ole kodus üldse dušši. Mul ei ole praegu kodus (Merca remondib just uut elamist) mingeid pesemisvõimalusi. Ma käin töö juures pesemas.
Töö juures, niipalju kui ma Vanemuise pressiesindaja ajast mäletan, nägi sind vaid proovi ja etenduse aegu. Sa ei ela teatris – nagu paljud näitlejad seda teevad.
Miks ma peaksin seal elama? Mul on enamasti ikka muu elu kah. Ma ei suudaks teatris midagi teha, kui ma ei elaks seda muud elu. Mul jookseks ketas kinni. Inspiratsiooni – ka oma põhitööks – saan ma enamasti väljastpoolt teatrihoone seinu.
Inspiratsiooni põhitööks. Mida tähendab – mind on see küsimus kaua vaevanud – näitleja töö iseendaga?
Ma tahaks kah seda teada.
Aga rolle sa ju ometi kuidagi… lood?
Jah, eks ikka kuidagi. Aga ma ei ole mingi teatriteadlane ja ma ei ole selle probleemiga üldse oma pead vaevanud, sest rollid lihtsalt tulevad.
Oled lihtsalt niivõrd andekas.
Seda kindlasti! Vaieldamatult. Hah-ah-haa!
Mis alal sa tahaksid olla sama andekas kui näitlemises?
Ei tea. Asi selles, et ma olen tohutult paljudel aladel keskmisest andekam. Ma leian, et ka minu kirjatükid on täiesti väärt. Ja ei ole mu maalid kah just kõige kehvemad. Ma oskan teha ka kätega. Asju.
Sa kudusid oma lähedastele näärikingid. Või jõulukingid.
Ma heegeldasin. Halloo! Seal on vaks vahet!
Ja välja tuli mis?
Ma heegeldasin – eelmise jõulu teema lihtsalt oli heegeldus, igaks jõuluks ma seda ei tee – naistele ja sõbrannadele selliseid väikesi lillekesi, millele käib taha haaknõel ja mida saab panna… kuhu tahes. Aga ma olen teinud ka pärlitest kunstpunutisi, mida kantakse kaelas ja kõrvas. Ja keraamikat olen teinud. Ja vitraaži. Ja vigurküünlaid, ise tegin vormi ja puha. Seda loetelu võiks veel jätkata.
Heegel-lilleke kõlab küll pigem ninnu-nännu kui punk.
Aga neis on ka punkelementi sees.
Mis on punk?
Punk on herpes!
On sul?
Jaa! Vaata, herpesega ongi selline asi, et ta jääb sulle organismi sisse, ega sa tast lahti ei saa. Ja kui sinu sisse on tulnud mingi teine viirus, mis tahab seal võimutsema hakata, siis tihtipeale seesama herpes, mis tekib huulele, tõmbabki nagu tule enda peale, lööb välja, ja kole viirus, mis sinusse on sisenenud, ei pruugigi pead tõsta. Pungiga on sama lugu.
Sul on nina ja huule vahepeal arm.
Sellestsamast ajast on mul nina peal kah arm. Kui nahk hästi trimmi tõmmata, näeb alumise huule all kah armi. See on sellest, et kui olin 14, sain Haapsalus mingi tiblanooruki käest pasunasse. Tiblanooruk oli mingi 17, igatahes vanem kui mina. Ja põhjus oli selles, et me seisime oma pundiga ja… ühesõnaga, juhtusime valel ajal naerma. Aga okupantide järeltulija tundis ilmselt, et teda on kuidagi puudutatud, ja tuli norima. Loomulikult kõigepealt kutiga, kes meil pundis oli. Too oli enam-vähem meievanune, aga kaalukategoorias oleks ta venelasele anyway alla jäänud ja minu kaasasündinud õiglustunne ei lubanud sel teps mitte sündida, mispeale läksin vahele… ja see lõppes sellega, et ma haukasin asfalti.
Hambad jäid terveks.
Hambad jäid terveks, kuigi verd voolas ojadena. Huule pealt oli korralikult auk läbi ja alumises huules olid ülemise hambarea jäljed sees.
Olid uhke pärast seda?
Tead, ausalt öeldes, ega ma väga põdenud küll. Sellepärast, et kui siis Tallinna tagasi jõudsin ja kui lugu minu pundis nii-öelda teatavaks sai, siis lihtsalt korraldati Haapsallu poolepäevane karistusekspeditsioon. Selle peale ei tahtnud seda vene kutti ka tema lihane ema ära tunda.
Kuule, punkar, kas sa bensiini oled joonud?
Joonud ei ole. Olen proovinud hingata, aga see ei olnud just eriti… lahe.
Vana valge on kõige parem.
Enam-vähem. Noh, handsa või eteer kah. Oda, aga ma panin bensiinijoomise koha pealt pada. Ma ei ole joonud otseselt bensiini, aga ma olen üks kord – kogemata – lonksanud törtsukese süütevedelikku.
Süütevedelikku inimene ikka lonksab kogemata.
Jah. Mulle lihtsalt valati viinakokteil valesse topsi. Seal õnneks ei olnud palju, põhja peal mingisugune tilk, aga sellest piisas, sain ikka maitse suhu, ja see ei olnud just eriti hea. Oi vabandamist pärast!
Mis seltskond see oli?
Korporandid. Kuna nad olid oma rongkäigus tõrvikuid põlema pannud, siis mulle sattus lihtsalt klaas, kuhu nad olid valanud selle pläga. Pärast sai kõvasti haljast alkoholi peale uhatud, nii et õnneks mingeid tervisehäireid ei olnud.
Pohmelli sa ravid kuidas?
Mis asi on pohmell?
Pohmell, pohmelus, kassiahastus võrdub ebameeldivustunne hommikul pärast joomingut.
Tuleb lihtsalt õigeid asju juua. Inimesed joovad valesid asju, seepärast neil pohmell tekibki.
Kas Raja tänaval (psühhoneuroloogiahaiglas) kohtab rohkem näitlejaid või sportlasi?
Mina ei ole seal kordagi ühegi näitlejaga koos istunud.
Ja sportlasi sa lihtsalt ei tunne?
Ainus sportlane, kelle nime ja näo ma kokku panen, on Baruto.
Sest ta on nii ilus mees.
Ei, ta tegeleb niivõrd šefi alaga. Ja Pertelsoni tean kah.
Seda sa ikka tead, et Kristina Šmigun võitis just olümpiakulla?
Kes on Kristina Šmigun?
Laiad praegu.
Mhühühh.
Tegelikult tead.
Noh, nüüd ehitatakse talle kindlasti maja, eks ole, ja nii edasi.
Aga ma tahaksin selle peale küsida, kus on meil Tanel Padari, Dave Bentoni ja Ivar Musta maja? Või näiteks Priit Pärna, kes on animatsioonikonkurssidelt võitnud tohutu hunniku auhindu.
Jah, tahaksin teada, miks riik pole Priit Pärnale veel maja püsti pannud.
Samas ma ei nõua, et Kristina peaks une pealt teadma, kes on Merle Jääger. Aga veel: paljud kehalise kasvatuse õpetajad on minu meelest perverdid, kes on valinud selle ala, et laste peale karjuda. No kui ma ei taha kellestki parem olla! Vaat taichi paneb tundma lihaseid, mille olemasolust sul enne aimugi polnud. Aga põhiline, et higihaisu pole tunda.
Sport on saatanast?
Ma ei ole lapsest saadik aru saanud, milleks on vaja sellist konkreetset tühikargamist? Miks ma pean pingutama endal kopsud välja, et olla teistest parem? Mis kasu sellest on? Ma saaks aru, et kui ma hüppan kaugust jupp maad rohkem kui keegi teine, siis saaks sellest elektripirni põlema panna ja oleks reaalne kasu. Näiteks sõnnikuviskamisest ma saan väga hästi aru: loobin sitta – laut saab puhtaks. Isu vaadata. Lehmal on kah parem.
Millal sa viimati seda tööd tegid?
Tegelikult väga ammu, aga ma ei rookinud ka lehmade alt, loopisin hobuste alt.
Hobused trambivad vist allapanu kõvemini kinni kui lehmad?
Trambivad. Eriti kui tegemist saepuruga.
Spordi juurde tagasi hüpates: eelmine Vanemuise direktor Jaak Viller tõmbas spordi ja teatri vahele võrdusmärgi, mõlemad pakuvad siin-ja-praegu-etendusi.
Mina paralleeli ei leia. Pigem leian paralleele teatril ja sõjaväel. Sõjaväes tehakse täpselt samamoodi proove nagu teatris. See oli minule, kui ma sõjaväes olin, natuke kummaline, et kutid virisesid, kui läksime maastikule jaoformatsioone harjutama: öööääää, kiun ja ving, miks me peame harjutama. Minule oli see proov – jumal, proovi peab ju tegema!
Väiksed vahed teatriga võrreldes muidugi on. Sõjaväes olles küll esietendust pikisilmi ei ootaks, ütleks nii. Tekib küsimus, kas mina neid lilli näen, mis mulle tuuakse.
Teine asi, et kui teatris režissöör mingi konkreetse kala maha paneb, teeb mingi tõeliselt halva tüki, siis – no, okei, saab kriitikutelt materdada. Aga sõjaväes võib kehva režissööriga palju halvemini minna. Ja kui trupist ellujääjaid on, siis võivad lavastajal olla vägagi letaalsed tagajärjed. Ups, ausõna, rikošetist põrkas, sorry, mees.
Kas sa tanki oled tulistanud?
Ma olen BTRi tulistanud, tõsi küll, see seisis.
Karl Gustavist?
Mhühühh. Eriti naljaks oli, et meil lendas üks mürsk – BTRi üks luuk oli püsti ja seal oli keskel jurakas auk –, mina ei tea, kuidas see õnnestus, täpselt läbi selle augu lasta. Aga tanki eest ma olen ära jooksnud küll. Ta ikka tuli väga äkki, ma arvan, et pole elu sees kiiremini jooksnud. Saad aru, kui sa oled kurgaanis ja ühel hetkel ilmub toro su pea kohale…
Kus see oli?
Adažis. Kadagas.
Sa kindraliks ei taha saada.
Hilja. 15 aastat tagasi oleks pidanud selle peale mõtlema.
Oled üks edev inimesetükk.
Muidugi!
Hamlet, mis on, nagu ma olen aru saanud, meesnäitlejatele sageli karjääri tipp, oli sinu esimesi rolle…
Sarah Bernard mängis ju kah Hamletit.
Sinu lagi on kus?
Ma ei tea. Ma tõesti ei tea.

MERLE JÄÄGER
Lõpetanud 1988. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri, samast aastast Vanemuise näitleja.
1988 – Panso preemia
1997 – Lauteri preemia
1998 – parim naisnäitleja
2004 – teatriliidu aastapreemia parima naiskõrvalosa eest
Läbinud sõjaväeteenistuse aastail 2000-2001
2002 – Kaitseliidu teenete­medali III klassi teenetemärk

Luulekogud:
«Merca by air mail»
«MERCAMERCA»
«Vana libu hommik»
«Hele häärber»
Illustratsioonid:
Heiki Vilepi «Alateadvuse alla»
Poliitiline tegevus:
Punkar aastast 1983
Isamaaliidu nimekirjas Tartu eelmise ja praeguse linnavolikogu liige.

Ma ei küpseta igal pühapäevahommikul ontlikult pannkooke, lokirullid peas. Ja põlle ei ole mul üldse.
Mul on lapsest saadik olnud peenisekadedus, mis seisneb selles, et poistel on olnud alati, millega vannis mängida. Mina olen alati sunnitud sinna kaasa võtma kas fööni või röstri või raadio.
Sõjaväes olles küll esietendust pikisilmi ei ootaks, ütleks nii. Tekib küsimus, kas mina neid lilli näen, mis mulle tuuakse.
Nüüd ehitatakse Kristina Šmigunile kindlasti maja, eks ole. Aga ma tahaksin selle peale küsida, kus on meil Tanel Padari, Dave Bentoni ja Ivar Musta maja?
Merca