fbpx

Merca saab ikka hakkama


Merle Jääger sai teatriliidu aastapreemia Mercy Lotti rolli eest Vanemuise «Mesimehes». Zürii liikmena võin kinnitada, et see oli vaat et kõige üksmeelsemalt määratud preemia.
Autasu kätte saades lubas Merca Iraaki sõduriks minna ja siis hakata meesosade preemiaid noppima. Kõik naiste omad on tal nüüd, 40. eluaastaks, saadud. Meie Iraagist ei räägi. Räägime näitlejast. Ja teatrist.

Lõpetasite teatrikooli 1988. aastal tohutu mässajana pöördelistel aegadel. Mis on nende 15 aasta jooksul teatris muutunud?
Kapitalism murrab sisse ustest ja akendest.

Aga teatris kui idees?
Ma ei tea, ma ei pane tähele selliseid asju. Ja ausõna, ma ei oska teatrist rääkida. Ma ei valda seda teemat.

Miks?
Ma töötan siin. Ma ei käi teatris.

See on eesti näitlejatele väga omane. Miks?
Kui mul on vaba õhtu, ei suuda ma ennast sundida välja minema. Kodus on niikuinii asjad ripakil.

Kas see professionaalseks homunkuluseks ei muuda?
Ei usu. Ma lävin väljaspool tööaega suhteliselt vähe teatrirahvaga. Saan muude elualade inimestelt tunduvalt parema tagasiside. Olulisema. Ka oma tööle. Teatrikauge inimene võib mind mõne rolli olemuse leidmisel tunduvalt rohkem aidata. See võib tunduda kummaline, aga nii see on.

Kui püüaksite kvaliteedi erinevust kirjeldada.
Ma toon näite. Aastate eest, kui Raja tänavale sattusin, olid mul ülepingest tingitud tervisehäired. Mitte katus ei sõitnud, aga tundsin näiteks, kuidas süda töötab, mis iseenesest on huvitav kogemus.
Ja kuna mul niipalju pappi ei ole, et minna Kanaari saartele, siis oli mõistlik minna Raja tänavale puhkama. Etendusi käisin ma sealt tegemas.
Ja paari nädala pärast, etendusele tulles, tundsin sellist efekti. Vaata, need kerad, mida raputada, et lund sajaks, mingi kräpp on seal sees – kui sa muidu, kogu aeg siin töötades oled selle kera sees, siis järsku ma tundsin, et olen klaaskuulist väljas ja saan vaadata kuuli sisse. Ka iseennast.
Sama asi oli siis, kui ma sõjaväes olin.
Kui viibin liiga pikalt ühe mulli sees, ei oska ma olukorda enam adekvaatselt hinnata.

Kuidas siis ei ole nii palju pappi, et Kanaari saartele sõita? Olete üks Eesti tippnäitlejannasid, kellel on piisavalt jooni, mis seltskonnaajakirjandusele huvi pakuvad.
Ma ei oska raha teha. Tahaks vist osata küll. Teine asi on see, et sõltub, kui palju see eeldab rämedat rabelemist Kaalude tähtkuju esindajana võin kümne eest rabeleda, aga siis ma tahan ka kümne eest puhata. Lugeda ja oma asjadega tegeleda. Ja kui mind keegi segab, siis olen kuri.
Rajale sattusin seepärast, et polnud võimalik akusid laadida.
Ma tahan, et mul oleks hea.

Kas teatris peab olema nutikas? On see pigem häiriv või aitab pigem ennast välja ehk üle lülitada?
Pigem viimast. Tegelikult on minu punkariimidþ ka õudselt hea kaitse. Ma ei pea endale ligi laskma seda, mida ma ei taha. Ja ma võin suurepärase kergusega välja lülitada jutu, mida ei ole vaja kuulata. Kusjuures rääkijale tundub, et ma kuulan pingsalt.

Ka proovis?
Jah. Kuigi, ausalt öeldes, lollide inimestega on hästi raske töötada. Aga pole viga, saame hakkama. Ja kui keegi ennast praegu puudutatuna tunneb, siis tahabki ta konnasilm ravi.

Kas näitleja üldse peab tark olema?
Parem oleks. Ma ei ütleks, et tal endal sellest kergem on, aga parem oleks.
Eelkõige töö efektiivsust silmas pidades. Aga ka tulemust.

Kuulu järgi olete seda tüüpi näitleja, kes reageerib väga täpselt lavastaja märkustele, muudab kohe.
Ma ei oska ise seda kõrvalt hinnata. Aga jah, samas, kui on roll, mis nõuab väga kiireid pöördeid, «Pühakus» näiteks, siis olen küll pikka aega pidur. Mul läheb aega, enne kui lüliti tööle saab. Asi läheb läbi aegrelee.

Kas see tähendab seda, et kui tead, mida ja miks sa teed, siis võid klaasi ka süüa?
Jah. Ja ma olen klaasi söönud. Korralikult tuleb läbi närida.

Kas on selliseid asju, mida sa näitlejana ei tee?
Ma põhimõtteliselt ei reklaami Coca-Cola tooteid, kartulikrõpse ja McDonald’sit. Mul on valus vaadata, kuidas meie laste tervis süstemaatiliselt p**se keeratakse. Ma panin oma tütre piimahamba ööseks Coca-Cola sisse. See sulas ära. Ebamäärane väike kängar jäi järele.

Mida ja kas tähendavad teile saadud Lauteri, parima naisnäitleja ja parima naiskõrvalosalise preemiad?
Palju tähendavad. Kesse muu ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise. Aga pikapeale hakkavad sabalihased valutama. Keegi teine võiks ka vahel saba kätte võtta ja kergitada. See on äärmiselt oluline asi. Annab jõudu edasi panna.

Kas pärast «Mesimehe» esikat arvasite, et võiksite preemia saada?
Arvasin küll. Ja pärast seda kui kuulsin, et ma nominent olen, olin millegipärast kindel. Ma isegi ei teadnud, kes teised on. Aga see on tore osa ka. Tükk on nii armsalt kirjutatud, et seal pole ühtegi osa, mida teha ei tahaks.
See preemia muidugi andis mulle. Ma ei ole kunagi ennast koomikuks pidanud! Kui vaja, suudan ikka naerma panna küll. Küllap on see kusagil sees olnud.

Kui adekvaatne ja õigustatud on teile antud teatriliidu aastapreemia? Zürii vahetub aastast aastasse, erinevad inimesed, vanused.
Eks ta teatud mõttes isiklikest sümpaatiatest lähtub kindlasti. Ma millegipärast arvan. Aga ma ikkagi loodan, et kõik inimesed, kes seal on, on oma ala professionaalid. Adekvaatne, jah, ikka.

Kuidas Vanemuise praegustes tõmbetuultes majja tulnud preemiad seekord vastu võeti?
Jess! Jess! Jess! Ära tegime! Proovige veel meie teater kinni panna! Kõik olid väga õnnelikud.

Kõikidel mõtlevatel inimestel on mingid ideaalid, põhimõtted, käitumisnormid. Kaugeltki kindel pole muidugi, et me neid alati järgida suudame. Sõnastage palun enda omad.
Esiteks üritada kohelda kõiki inimesi nagu endaga võrdseid. Ma toonitan – üritada. Ma püüan.
Ja teiseks, asi, mida ma sõjaväes tugevalt juurde õppisin: ei ole mõtet kõigiga lõpuni kena olla. Tuleb õppida mõningaid inimesi õigel ajal pikalt saatma. Muidu võib kodanik arvama hakata, et ta võib sulle pähe astuda. Need kaks asja käivad kokku.

Lõpetuseks. Iseloomustage ennast aastal 1988 mõne oma tsitaadiga.
Läx rahvast mööda, mööda teisi teid & yhiskondlik arvamus ei kõigutanud neid.

Ja aastal 2004.
Uma hõpõ annas ma ku olõss api tuust ja heng ku põh’anagõl jääss su pääle taivahe.