Meie igapäevast natsismi anna meile tänapäev

Õlleaurune Püssirohukelder on “Adolfi” mänguks kõige õigem paik, kiidab Rein Pakk.

Teatrimaja on nüüd ju viimane koht, kus etendusi mängitakse. Kummalisel kombel on mängukoha kaugus ja raskesti ligipääsetavus võrdelises suhtes piletite müügieduga. Püssirohukelder Tartus on lihtne valik, pääseb sinna kergesti. Ehk ei mõjuta see müüki negatiivselt. Vast mitte, Hitler on meil ju ikka popp poiss. Ja suurde õllekasse sobib natsism imehästi. Seal õlleaurus see keskklassi väiklane maailmavaade vindudes vormubki, lalin ja viisita laul julgustavad mehi suurtele sigadustele. Tühm rahvalik nali kasvab seal kergesti pimedaks ärrituseks ja õlu on nina parasjagu nii tuimaks teinud, et ei pane nagu tähelegi, kui keegi selle veriseks lööb. Mõeldakse alles hommikul ja vähe.
Näidend räägib sellest, kus lõpeb inimene ja kus algab nats. Et kas ja kellele ja kui palju võib kaasa tunda ja kaasa elada. Me kohtame Hitlerit tema enesetapu eel. See on kõigi nende lemmikpoos, kes soovivad kujutada ja näha Hitlerit huvitava ja inimlikuna. Hitler finišikoridoris, jube huvitav. Äsja nautisime ju kinos “Allakäiku”. Juba ainuüksi küsimuse “kas me võime näha Hitlerit kui inimest ja talle kaasa tunda” püstitus on minu arust teda ülistav. Mis ta tühi ikka muud oli kui inimene.
Hitlerit äsja mänginud näitleja, kelleks Hitler esimese vaatuse lõpus muutus, oleks võinud jätkata teises vaatuses. Ta oleks võinud rääkida maast ja ilmast, oma elust, raskest ja tänamatust tööst, milleks on Hitleri kehastamine ja oma maailmavaatest. Me oleks hakanud talle kaasa elama ja tundma, kuni ta oleks tasapisi jõudnud välja samade seisukohtade ja tõekspidamisteni, mis tema poolt esimeses vaatuses kehastatud Hitler. Siis oleks vaatajal hakanud imelik. Aga teise vaatuse alguses tuli lavale hoopis vana Baskini ja Maie-Valduri võtmes nõme lohv vanamees, kellele oli näkku kirjutatud, mida ta maailma asjadest arvab ja et see Hitleri seisukohtadest kuigi kaugel olla ei saa. Aga kahtlemata oli tegemist meie kõigi hea tuttavaga, selles mõttes oli valik õige.
Pastor, kelleks Indrek Taalmaa lõpuks muutub, on päris äge kuju. Selliseid näeb teatris harva. Selleks peab Ervin Õunapuu olema, et nihuke vastik tüüp lavale tuua. Tõesti, kurat, müts maha! Iseasi kui palju ja millises kaalukategoorias kristlased natsidega kurjuses võistelda saavad, aga Taalmaa kehastatud “õpetaja” oli tõesti uskumatult sõge ja vastik tüüp. Õnneks ei mõjunud ta uskumatult teatri mõttes. Selle eest täname näitlejat. Ja muide, nende ebatraditsiooniliste mängukohtadega on tihti nii, et näitleja ja vaatja vahele jääb harjumatult väike distants ja kaugeltki iga näitleja ei valda vahendeid, millega mängida lähemale kui teine rõdu. Taalma valdab.
Sellised lihulavärgid oma avalike skandaalidega on, ütleme, paraadnatsism, kuid tõeliselt murettekitavad hoiakud on varjul inimestes, kes ise ennast eales natsiks ei nimetaks. Ma ei taha väita, et üks vorm teisest vähem taunitav oleks, aga meie igapäevane natsism on igatahes ohtlikum ja hirmsam. Mitte šmeisserid, mundrid ja haakristid, vaid peded, ruberoidid ja tiblad. Võime küll öelda kindla ei mundrile ja marsisammule, kuid vahvalt krõbeda ütlemisega naabrimehe elutarkust kuulame ikka heatahtliku naeruga. Kui tema jutt tundubki pisut tendentslik olevat, siis ütleme endale, et väike süütu flirt ei tee midagi. Aga nii mõnegi eesti mehe jaoks paistab kordaläinud väike flirt olevat kindlaks signaaliks kohealgavast suuremat sorti vägistamisest. Äkki just sellest oligi Adolf kutsutud meile kõnelema.