Meie aja Jeesus

Tartus valmistutakse aktiivselt Vanemuise suviseks suurprojektiks «Jesus Christ Superstar». Etenduse peategelast kehastav Stephan Hansen (33) on Tartus viibinud juba mõnda aega ja lisaks tihedale proovigraafikule viinud end kurssi siinse eluga.
«Olla võõral maal, mitte puhkusel, vaid tööd tehes – see on huvitav,» ütleb Stephan Hansen. «Siin olles õpin enda kohta uusi asju,» jagab norra laulik oma avastust.
«Ma ei ole ja ma ei taha olla superstaar,» mainib laulja. Ta leiab, et tegelikult on igaühes superstaar ja igaühes on Jeesus. «Ma usun, et see on kingitus,» mõtiskleb ta, «mis on meile antud.» Tema kingituseks olla see, et ta on Jeesus Kristuse osa juba peaaegu 500 korda teinud. «Mu kolleegid küll küsivad, et kuidas sa seda suudad, aga iga kord leian ma midagi uut,» jutustab mees.
Hanseni kehastatav Jeesuse roll rokkmuusikalis räägib inimlikkusest. «Kuna ma olen kristlane, siis ma püüan oma usku siduda muusikalis kujutatava Kristusega,» räägib ta. Ka muusikali Jeesus suhtleb inimestega, kes on ebatäiuslikud, haiged ja vaevatud.
«Kuid kui meie hing on terve, siis on terve ka meie ihu,» arvab Stephan Hansen.

Südametunnistus ja usk

«Ma olen mõistnud, et inimestel on kõik võtmed teha end paremaks,» väidab mees, kes on enne lauljaks saamist õppinud psühholoogiat. «Igaühes meist on ju midagi, mis ütleb, mis õige, mis vale.» Inimesed on aga liiga arad midagi tegema, ehkki tagajärjed on hullemad siis, kui midagi ei tee, arutleb Hansen. «Südametunnistuse asi,» leiab ta.
Senimaani on Hansen «Jesus Christ Superstari» esitanud riigikirikuga maades: Norras, Rootsis, Inglismaal, kus inimestel on oma lapsepõlveusk, ka kirikusse kuulumata. «Ma usun, et siin tulevad inimesed rohkem ilma tagapõhjata,» arvab Hansen ja usub, et siin ei ole see ettekujutus nii selge.
«Keegi ütles, et 80% eestlastest ei ole religioossed. Kas tõesti?» küsib norralane, kelle jaoks on tavaline, et inimeste silme ees on mingid kristlikud stereotüübid. Siiski arvab ta, et isegi kui siin inimestel ei ole lapsepõlvelugusid, on olemas ometi mingi kollektiivne arusaam, kuna me tugineme kristlikule kultuurile.
Inimesed on olnud sellest etendusest liigutatud, räägib peaosatäitja. Ta nõustub, et Mel Gibsoni film juhatab meid samadele väärtustele, kuigi on liiga vägivaldne. Tema arvates ongi «Superstar» sellepärast parem, et etendus näitab – inimeste liigutamiseks on vaja midagi muud kui verd. «Inimesed näevad, et Jeesus suri meie eest,» kõneleb laulja kui teoloog.

Tavalisest inimesest lunastajaks

Eestis Jeesust teha tähendab midagi muud kui näiteks Rootsis, arvab laulja, sest siinsed inimesed on vaiksed ja see panevat teda teisiti mõtlema. «Ma olen püüdnud lahti mõtestada seda, kui hirmunud oli Jeesus õhtul enne oma ristilöömist. Ta oli aktiivses dialoogis Jumalaga ja samas nii üksik,» jutustab Hansen rolli kujunemisest. Stephani sõnul jätab lavastaja Georg Malvius, kes muuseas oli Göteborgis tema õpetaja, talle vabaduse oma rolli ise teha. «Pean tunnistama, et mõnikord saan rollist aru ja mõnikord üldse mitte,» ütleb Hansen.
Mõttetöö laval viib laulja kaugele tänapäevastest probleemidest: «Selleks, et jõuda taevasse, pidi Jeesus vabanema kõikidest hirmudest ja saama lahti kogu vihast, sest taevasse ei saa minna lahendamata probleemidega,» kirjeldab osatäitja elavalt oma dilemmat.
«Mõnikord olen aga nii läbi, et vaatan dirigendi otsa ja mõtlen: saaks see ometi läbi!» kirjeldab ta erinevaid tundeid laval ning ütleb, et tunneb end tihti pärast etendust väga üksikuna. «Ma olen ju ainult normaalne inimene kuskilt Oslost,» ütleb ta selgituseks.
Ajal, mis Stephan Hansen oli alles täiesti tavaline norra noormees, ei olnud ta nõus kellegi kuuldes laulma. «Georg tahtis, et ma laulma hakkaksin,» seletab mees. Mõne aja pärast hakkas ta enda sõnul aru saama, et võib tõepoolest laulda.
Lisaks kõigele ei meeldinud Hansenile toosama rokkmuusikal, mida ta ise nüüdseks sadu kordi laulnud on, kooli ajal üldse. «Kunagi ei suutnud ma seda isegi kuulata, aga pärast kooli lõppu pidin seda osa juba tegema,» jutustab ta elu paradoksidest.

Anda end teistele

Stephan Hansen kiidab Eesti muusikat: «Teie kultuur on nii rikas, teil on suured orkestrid, mis mängivad väga hästi. Seda tuleb hoida!» Hanseni arvates on meie koorilauljad superstaarid, kuna laulavad nii hästi…
«Mulle on oluline püüda olla hea,» räägib laulja. Tulemus on see, et hea olemisest saab inimeseks olemine. «See annab mõtte sellele, milleks me siin oleme,» väidab ta ja arvab samas, et küllap on see naiivne – püüda olla hea ja püüda teha õigeid asju.
Ta loodab, et etendust vaatama tulevatest inimestest läheb vähemalt kolmandik pärast koju ja teeb midagi oma naabrite või lähedaste heaks.
«Kui me kõik teiste heaks tegutseksime, siis oleks maailm viie päevaga täiuslik,» usub Hansen. «Kui õpime armastama iseend, siis õpime armastama ka teisi,» väidab ta. Laulja leiab, et tänapäeval on raske end armastada, kuna on nii palju väliseid tegureid, mis panevad meid arvama, et me pole piisavalt head, rikkad, peenikesed või haritud.
Ta ei ole rahul sellega, et meedia võimendab maailmas valitsevat häda. «Sõjas olevatele inimestele tuleb näidata teistsuguseid rollimudeleid,» leiab mees. «Ma ei usu seda, et inimesed üksteist vihkavad – nad on lihtsalt sellega harjunud.» Hanseni arvates on suur vahe lihtsate inimeste ja valitsuste vahel.

Inimhing on keeruline

Stephan Hanseni sõnul nõuab Jeesuse rolli täitmine viha näitamist läbi armastuse. «Selleks pead sa minema südame varjatud kambritesse, et näidata – ta oli inimene nagu sina,» jutustab ta. Ta tahab, et see roll oleks soe ja kena. Seda täita on raske, sest laulja sõnul ei saa ta vaadata mööda asjadest, mis teda puudutavad. «Mõtlen, et pean inimesi kuidagi aitama,» leiab ta. Kõige tähtsam on aktsepteerida inimesi. «Maailmas peab ringi käima avatud südamega, sest me ei ela ilmas üksi,» on tema sõnum.
Hansen räägib: «Kuna loeme iga päev lehti ja näeme telerist igasuguseid jubedusi, siis treenime ennast sellele mitte reageerima. Näeme kogu aeg ebaõiglust ja nii nakatume sellesse viirusesse ja joome mürki. On ju palju lihtsam olla inimestega rahujalal kui vaielda – see võtab nii palju energiat ja seda on nii raske kanda! Sellepärast jääme ka haigeks. Ja see ei muuda midagi.»

Tänulikkus on headuse algus

Üks asi, mida Stephan Hansen kõikidele soovitab, on «tänuraamat», kuhu paneb iga päev kirja kolm head asja. «Nii keskendun heale,» räägib ta ja mainib, et esimesed kolm nädalat oli raske meenutada midagi head peale jäätise või päikesepaiste. «Kui sa oled võimeline välja mõtlema kolm head asja päevas, siis võib sinust saada parem inimene,» kinnitab mees.
Lisaks headele tunnetele stimuleerib heale mõtlemine meie aju ja tekitab häid unenägusid. Nii on hommikul parem ärgata. «Igaühel peaks selline raamat olema,» julgustab inimhingi uurinud mees, kes lõpuks siiski ei uskunud psühholoogiase kui arstimisse.
«Inimesele on vaja põhilisi asju,» leiab laulja, «et keegi näeks meid nii, nagu oleme, ja meil oleks, keda armastada.» Ka lihtne rääkimine inimesega võib muuta elu. Igaüks peab leidma sisemise hääle, on laulja kindel. «Mina leidsin selle nii hilja, kuid see on väga lähedal minu hingele ja emotsioonidele,» pihib ta. «Usun, et oma lauluhääle kaudu saan olla inimestele abiks.»
Hansen arvab, et kõneldes ei ulatuks ta kunagi päris puhaste tunneteni, lauluhäälega küll. «Laulmine on avardatud kõne,» leiab Jeesuse osa laulev mees, kes tunnistab, et talle meeldib väga Martin Lutheri väljend – kes palvetab lauldes, teeb seda kahekordselt.