Lavastuse fookus on peategelasel Arnolphe’il (Karol Kuntsel), kes on otsustanud abielluda oma kasvandikuga. Naiseks sirgunud Agnèsi (Linda Kolde) on Arnolphe kasvatanud selliseks, milline peaks tema tõekspidamiste järgi abielunaine olema.
Meestekeskne «Naiste kool»
Kerli Jõgi, Tartu Postimees
Priit Strandbergi lavastus «Naiste kool» on Molière’i samanimelise komöödia žanritruu tõlgendus, mille lavastaja on ka tekstitruult lavale seadnud. Naiste hariduse ja kasvatuse asemel on Strandberg asetanud rõhu peategelase eetilistele tõekspidamistele. Ja õnneks ei jää lavastaja ega näitlejad Molière’i vaimukusele alla.
Koomilises võtmes esitatud ja nüüdseks kahtlemata iganenud visioon heast naisest ei ole Arnolphe’i kõige suurem probleem. Tema arvates on ideaalne abielunaine aus ja siiras, ent ta sunnib samas Agnèst varjama oma tundeid ja valetama oma armsamale Horace’ile (Karl Laumets).
Arnolphe’i tõekspidamised on omakasupüüdlikud ja ebapüsivad ning kasu asemel ei jää talle lõpuks midagi alles. Tema pikalt planeeritud abielu ei tule ning valetamise ja petmisega kaotab ta oma väärikuse ja maine.
Heatahtlik tõlgendus
Pettusega eesmärkidele jõuda tahtvat Arnolphe’i on lihtne naeruvääristada ja hukka mõista. Kuid selles lavastuses ei ole lavastaja valinud komöödia tõlgendamiseks lihtsat teed. Laval on tegelane, kelle ebaõnn ja lootusetus ei aja tingimata naerma, küll aga paneb kaasa tundma ja mõistma. Arnolphe ei ole pahatahtlik, vaid rumal, sest ei mõista, et tema ideaale ei toeta reaalne elu, kus kõike planeerida ei ole võimalik.
Pikkade hallide juuste ja kahvatu jumestusega on ta osavalt ebameeldivaks maskeeritud, aga Karol Kuntseli näitlejasarmi ja -soojust see ei peida. Nii paistab Arnolphe eelkõige Agnèsiga suheldes hell ja hooliv, mis lisab tema tegelaskuju iseloomu veel ühe kihi.
Üheplaaniline tegelane pole ka Agnès, kelle kammitsetud pealispinna all on peidus siirad tunded ning oma lihtsuses ohtlikult läbinägelik ja terane mõistus. Agnèsi suured tühjusesse vaatavad silmad ei väljenda mitte tegelase rumalust, vaid annavad edasi siirast arusaamatust, mida tekitavad Arnolphe’i moonduvad tõekspidamised.
Ka Horace pole üksnes naiivselt armunud, vaid suudab hoolimata heitlikust meelest ja saatusest olla ratsionaalne ja otsusekindel. Ükskõik kui keerulises olukorras leiab Horace ikka viisi, kuidas oma armsama läheduses olla. Horace ja Arnolphe on samal ajal koomilised ja tõsiseltvõetavad ning see teeb nad inimlikuks ja sümpaatseks.
Näitlejate trumbid
Sama hästi sobivad oma rollidesse ka ülejäänud näitlejad. Iseäranis Tanel Jonas ja Jaanus Tepomees. Mõlemal on lavastuses täita kaks rolli.
Jonas on nii Arnolphe’i teenri kui ka sõbra rollis detailne, tema trumbid on maitsekalt ja täpselt ajastatud. Ainuüksi isikupärase intonatsiooniga mängib ta mõlemad rollid mitte ainult silmapaistvaks, vaid ka sisukaks. Intelligentse näitlejana suudab Jonas isegi koomikavõtmes jääda väärikaks ning ühtlasi oma rollitäitmisega tegelaskujule kaalu juurde anda.
Täpselt sama osav on oma rollides ka Tepomees. Eriti aga notarirollis, mille liikumisjoonis on küll nii äärmuseni graafiline, et varjutab stseeni eesmärki, kuid selle sooritus on nii filigraanne, et oleks ka ülejäänud loost eraldatuna vaatamist väärt.
Näitlejad naudivad Molière’i tegelaskujusid, kuid ei võta neid liialt tõsiselt ega naeruväärista üleliia. See jõuab ka publikusse ning tekitab saali ja lava vahel dialoogi, mis on hea pinnas selleks, et publik ennast mõnes tegelases või olukorras vastumeelsuseta ära tunneks.
Komöödiaid, mis suudaksid nii osavalt püsida hea maitse piiril, ei ole just eriti palju ja seetõttu on Priit Strandbergi lavastatud «Naiste kool» rangelt soovitatav ka selle žanri skeptikutele.
02.05.2019