Mees, Naine ja Tants

Eesti Ekspress, Kairi Prints

“Premiere” on Sõltumatu Tantsu Ühenduse sari, kus tavaliselt kaks vastset koreograafi oma ande lavale toovad. Seekord osales sarjas aga lausa viis tantsukunstnikku.

Kaisa Selde, Christin Luntsi ja Kristina-Maria Heinsalu lavastus “fie” rääkis inimsuhetest ja -ideaalidest ning ajas sellel vaatajal, kes etendusi korralikult, järjehoidja näpus, vaadata tahab, järje järjekindlalt segi. Laval olid füüsilised isikud Mees ja Naine (Einar Lints ja Kaisa Selde), kes võtsid teineteist ette. Algul võttis mees, siis naine. Mees jõuga, naine kavalusega. Mees tunnustust anudes, naine anumist tunnustamata. Nii nagu see vahel käib. Aga võimuvõitlus (VÕIMlemine?) ei lõppenud ühe osapoole võiduga. Naine kõndis lõpuks lihtsalt minema ja mees üritas oma võimu hoopis pealtvaatajale tõestada, nagu see vahel käib.

Liikumiskeel tõlkis kohati inimestevahelist vaimuväänamist nii hästi, et läks meelestki, mis keeles mõtlema peab. Seetõttu mõjusid Naise suust äkitselt ilmuvad “subtiitrid” veidi ebaloomulikult. Aga etenduse lõpuks sai asjale järjehoidja jälle vahele torgata. See etendus oli ka sõbranna kuueaastase tütre “Premiere’i”-lemmik: itsitas teine vahetpidamata ja sosistas, et nii lahe on.

Mareike Franz tuli “Premiere’ile” Saksamaalt. Siiamaani tantsijana tegutsenud noor naine näitas meile oma esimest tööd koreograafina. Laval olid tema ja punane tool ning lavastuse nimeks “Duett”. Siin polnud võimuvõitlust ega üleolekupüüet — ning peamiselt, nagu Keiu Virro Sirbis juba välja tõi: siin polnud ängi. Puhas vorm ja sisu, paljas tants, sõbralik pretensioonitu duett. Lihtsalt vahepeal tundus, et tool on kogenum kui tantsija. Mitte liikumises — Mareike Franz on tõesti imeline tantsija –, aga just elukogemust õhkus toolist rohkem.

See duett jutustas armsa loo noorest vastuvõtlikust inimesest, kes kuulab ümbritsevat maailma ja ei ülbitse, ei karda ennast näidata lihtsana. Eesti tantsu kontekstis väga värskendav, isegi harjumatu. Kuid kummitama jääb häiriv viide millegi puudumisele. Kuueaastane plika aga niheles ja jäi vahepeal magama: ilmselgelt sobib eelkooliealistele paremini kontseptuaalne ideeteater.

Svetlana Grigorjeva “sõp-rus-est” oli lausa raiuvalt selge kontseptsiooniga, teostuselt nutikas, tuntavalt küpsem kahest siin eelnevalt vaatluse all olnud lavastusest. Eesti-vene segaperekonnast pärit tantsukunstnik on vaatluse alla võtnud enda “liigitamisprobleemid”. Kes ta on, kus ta on, kelle poolt, kelle vastu. Väga hea leid on lavastust läbiv aksessuaar: jalgpallimeeskond. Ning jalgpalliväljak oma jahust äärejoontega.

Grigorjeva on tantsu- ja spordipõhisest liikumisest töötanud välja ilusa koreograafilise sümbioosi. Sõbranna laps avas tõlgendusruumi veelgi: “Etendus jutustas mulle seda, et kõik inimesed on pöörased, nad ei kuula isegi siis, kui naine kõva häälega räägib. Kui naine maas püherdab, siis alles pööratakse talle tähelepanu.”

Vanemuise uuslavastus “Carrrmen!” muugib liikumiskeeles lahti Prosper Mérimée klassikalise kauni, tõrksa ja muutliku meelega naise loo sügavamaid kihte. See naine ei pea tähelepanu võitmiseks sentimeetritki püherdama, vaid paneb püherdama hoopis teda ümbritsevad mehed. Lavastaja Ruslan Stepanov ei peatu pikemalt selle traagilise loo süžee keerdkäikudel, vaid üritab mõista ja mõtestada naise ja mehe vahelist hämarala. See ala on tõsiselt hämar, kui mitte öelda pime. Suure osa etendusest näeme vaid tumedaid figuure ja varje (pildil).

Kindlasti on Stepanovi Carmen palju diibim kui Mérimée ja Bizet’ oma — eks sellepärast ongi ta nimes ühe r-i asemel lausa kolm. Miks mõned naised käituvad nii, nagu nad käituvad? Vastuseid Vanemuise lavalt just ei leia, aga hoolikalt jälgides õnnestub arvatavasti formuleerida mõni täpsustav küsimus.

Sünkrooni Stepanov meest ja naist sättida ei saa ega tahagi, küll aga töötavad ideaalselt koos lavastuse koreograafia ja helikujundus (autor Ardo Ran Varres). Keha ja heli liikumised selles lavastuses on nii piisavad, et laest laskuvad torud tahaks tagasi lükata ja sulekuhjad lavalt ära koristada. Torude undamine ON tüütu (tõlge toru keelest eesti keelde: undan — olen nii diip). Publiku hulgas oli keegi, kes plaksutas rõõmsalt, kui Carmen mõni aeg enne etenduse lõppu lavaauku hüppas: nõus, see lõpp oleks tore olnud. Teater on nagu elu: paljud asjad — ka väga head asjad nagu “Carrrmen!” — võiksid enne ära lõppeda, kui undamiseks ja sulgimiseks läheb.