Mees, kes teadis ussisõnu – Vanemuine


Kui Saša Pepeljajev midagi Eestis lavastab, siis ükskõik, mis materjali, ükskõik millises teatris – mina olen kohal!

Nüüd, juba teist korda järjest on ta alusmaterjaliks võtnud eesti kirjanduse. Eelmine oli Ugalas TÜVKA näitlejaõpilastega Lutsu Kevadel baseeruv “Primavera Paunveres”. Viimastel aastatel ongi ta rohkem lavakoolide õpilastega lavastanud. Ja kui ma ei eksi, siis eelmine “mitte lavakooli” lavastus tuli tal samuti välja Vanemuises – auhinnatud ja paljukiidetud “Haldjakuninganna”.

Saša lavastusi on raske määratleda või žanriraamidesse suruda. Kõige tihedamalt nimetataksre neid kineetilisteks teatriks… kineetilise energia definitsioon on “energia, mis on tingitud keha liikumisest teiste kehade suhtes”… päris hea määratlus, sest koreografiseeritud liikumine on tema lavastustes alati oluline. Ise liidaksin veel ka tihti tema lavastusi ilmestava “visuaalse” külje rõhu. “Kineetiline visuaalteater” (kui lubate).

“Mees, kes teadis ussisõnu” raamat on üks minu läbi aegade lemmikuid eesti kirjanduses. Lugesin seda täpselt 10 aastat tagasi. Alguses lugedes olin sellest kohe vaimustuses, kuid ajas on see vaimustus veel omakorda kasvanud (kirjanikuhärra oli ka ise esietendusel Vanemuise väikses saalis kohal!). Tegelikult ju sügavalt kurb lugu ühe “rahva” hävimisest. Selle metsarahva, kes oskas ussisõnu ja oli justkui eelajalooline müstiline hõim – eestlaste esiesivanemad. Esimene kõige suurem üllatus Vanemuise etenduse ja minu enda ettekujutuse erinevusest tingitult, oli Saša valik seda tolleaegset maailma kujutada valgena. Isegi piinlikult puhta ja steriilse valgena. Minu jaoks oli selle raamatu lugu läbi ja lõhki roheline – metsa ja natuke ka maa karva. Kunagi Endlas nähtud Johannes Veski lavastus just sellisena seda kujutaski (esietendus 2011). Ent toonane lavalugu oli hoopis teisest puust. Mänguline, koomiliste ja isegi lapsikute kostüümidega traditsioonilisem draamalavastus, mida küll peatükkideks jagati muusikaliste vahepaladega. Pepeljajevi “Mees, kes teadis ussisõnu” oli temalikult tantsuline ja veelgi fantaasiarikkam. Ka peatükkideks jaotamise moment oli täiesti sees olemas, kuid läbi videolõikude. Lavastusele on antud ka alapealkiri, milleks on “Elavad pildid unes ja ilmsi” ning nendes videolõikudes on sisse toodud tänapäevamõõde. Tekib küsimus, et kas alguses, peategelast Leemetit mänginud Veiko Porkanen, olles esimeses videoklipis voodis, hakkab und nägema sellest, mis laval toimub? Kuid see jätaks selgitusetuks järgmistes videotes toimuvad lõigud tema elust… Kuna see tänapäev sekkub lõpus ka laval toimuvasse, siis see tänapäevamõõde jääbki mõnevõrra selgusetuks. Ja kuna need videolõikudes toimuvad väiksed anekdootlikud juhtumid on sellise hüpliku kvaliteediga sisulises mõttes (mõned naljakad, mõtlema ja seoseidlooma kutsuvad, teised mitte) ning etendus oma 3 ja poole tunniga venis natuke liiga pikaks, siis jääb mõistetamatuks, miks ikkagi seda videodimensiooni vaja oli? Minu jaoks oleks see lavastus tervikuna olnud pisut tugevam ilma “tänapäevata”. Mõõdet ja ideid oli lavastuslikus mõttes ka ilma selleta ülevoolavalt lahkelt palju.

Pepeljajev on lavastuse täitnud mitmete ja mitmete üllatavate, nutikate, leidlike, eriskummaliste ja uudsete trikkidega – vaata ja imesta ja imetle! Nagu ühele kunstnikule kohane, on ka ära tunda tema käekirja mõnedest tema varasematest lavastustest. Ka siin ta mängib näiteks pikkade toigaste või ämbritega, aga teeb seda teistsugustel viisidel kui varem. Kuna tema lavastused on alati väga ideederohked, siis näitab seekordne veel eriti Saša fantaasiavarasalve põhjatust.

“Ussisõnades” need tema lavastuslikud trikid väljenduvad mitmel viisil – karakterite koloriitses karikatuursuses, atribuutide-vahendite kasutamises, terviknägemuse loomises kunstiliste osiste abil, sh. maskid, kostüümid, lavakujundusmaterjalid, tehnilised abivahendid, nagu valgustid, valguskujundus üldisemalt. Või ka näiteks näitleja õhkutõstmistross, et kujutada lendamist. Ja kõigele lisaks ka see Pepeljajevi koreograafia. Oli stseene kus oleks suisa soovinud seda kõike ülevaltpoolt vaadata (oleks ilmselt olnud huvitavam nendest “tänapäeva lõikudest” videoklippides.) Ning kõik siinloetud ja palju üllatavat veel, on mängus ka seekordses “Mees, kes teadis ussisõnu” lavastuses. Minu jaoks, kui nimetada vaid mõned, siis meeldejäävaimateks osutusid “vanaisa” (Alo Kurvits) karakter ja tema “lendama panemine”; kogu see valge või läbipaistva plastiku kasutus kõiges ja kõikjal – nii eriliselt fantaasiarikastes kostüümides (kostüümikunstnik Kaia Tungal) kui ka näiteks “hiidlainena” ja isegi aksidena, lava külgedel (lavakunstnik on lavastaja ise ja see on vaimustavalt integreeritud lavastustervikusse!); Mõmmi (Reimo Sagor) ja Salme (Marian Heinat) vanade, paksude ja laiskadena, surm suus punasena põlemas – kogu see nende allakäik ja mandumine oli üks paremini lahendatud liine kogu tervikloos ja viimasena ehk visuaalsalt üks neid kõige efektemaid stseene – Leemeti ja Magdaleena “tants”, kus vääneldakse, tõstetakse, keerutatakse teineteisega kõikvõimalikkupidi – see oli nii vaimustav, et oleks tahtnud kohe aplodeerida selle osa lõppedes kui lugu poleks sellest sujuvalt edasi liikunud – bravo ka Veiko Porkanenile (Leemet) ja Linda Kolde’le (Magdaleena), kes selle “tantsu” ägedalt ette kandsid!

Huvitav muusikaline kahesus oli ka – heliloojana Helena Tulve ning muusikalise kujundajana Kenn-Eerik Kannike. Tulve teatri mõistes ehk klassikalisemad helindused ning meloodiad ja Kenn-Eeriku (Primavera Paunverest tuttavad) modernsem tantsumuusika, mida teatrietendustes eriti tihti ei kasutata, ent mis tekitab tunde, et tahaks ise ka praegu ja kohe laval teistega koos tantsida. Kõigele lisaks veel helid, mida näitlejad tekitasid oma atribuutide ja abivahenditega – see on kunst omaette ning veelgi üks efektne lavastuslik nõks juurde.

Näitlejatöödest ja karakteriloomest eriti sellise nö. “lavastajateatri” kontekstis eriti palju rääkida ei saagi. Minu jaoks eristusid (positiivselt… kuigi peaaegu kõik olid head) 3 osatäitjat – Veiko Porkanen, keda teatris (nüüdseks juba minu jaoks üle pika aja) saab näha tõelises “peaosas”. Tema “Leemet” on sobivalt tõsine, mehine, jutustav ja kaasaelamakiskuv tegelane (nii, nagu raamatuski). Linda Kolde “Magdaleena” ei mõju otseselt kavala ja omakasupüüdlikuna – talle ei anta sõnaõigust lihtsalt nii palju, et seda rolli selliseks kujundada, nagu raamatus. Aga kuna tal nii palju ja pikalt ennast avada ei lasta, siis loob ta sellise “mõistetava” Magdaleena, mehe enda soovide järgi seadva – kas selles vilksatab isegi osavat manipulaatorit või lihtsalt labilset naisterahvast? See vajalik konks huvi mõttes on tema tegelases olemas, mis selle põnevaks muudab… ning kõige krooniks veel see juba mainitud tants Leemetiga. Ja kolmandaks ehk kõige vaimustavam roll üldse lavastuses – Alo Kurvits Leemeti vanaisana. Tema rolli süvenemine ja see energia, millega ta selle tegelase lavale loob (“plahvatab”), see on ühtviisi vaimustav, koomiline ja tähelepanu ainuüksi endale nõudev. Stseenides kui tema on laval tundub jätkuvat silmadeulatus ainult sellele eriskummalisele “vanaisale”, kellest ei saagi täpselt aru, et mis “jalutu” elukas ta tegelikult on, sest need imelikud tundlad (või ussid?), mis tal otsaees on, ei selgita täpselt, kellega on tegu? Alo häälematerjal on üks eesti teatrilavade tugevaimad ja Vanemuisel on tema näol selline üllatav salarelv, mis ka siinsesse lavastuskonteksti sobis ideaalselt ning tegi sellest veel omakorda natuke paremagi.

Kaks uut näitlejat leidsin ka enda jaoks lavalt – mõlemad naised küll balleti läbi teatriga seotud juba pikemalt. Üks – Janika Suurmets Intsuna oli avastuslik. Kuigi kahju, et Intsu mängis naine, sest siis jäi see raamatust tuttav üllatuslik segadusenauding laval tegelikult poolikuks, et Ints ei pruugi olla “mees”. Samas tema r-i põrin andis talle huvitava karakterliku eripära, mida omalt poolt tegid veelgi huvitavamaks jalasolnud balleti varvaskingad ja nendes baleriinlik astumine. Teine uustulnuk draamalaval – Leemeti ema mänginud näitlejanna oleks vajanud tugevalt näitejuhi abi ja mul on tunne, et just eestikeelset lavastajat. Tema rääkimine reetis amatöörlikkuse sõnalises osas (vähemalt mind jäi see häirima läbi tema kõikide sõnaliste misanstseenide). Liikumisele seevastu ei saa midagi ette heita.

Minu kõige suuremaks kriitikaks sellele lavastusele on selle pikkus. Ühest küljest ju mõistetav, et ka raamatu-lugu ongi pikk ja niigi on kõikide nende tantsude ja liikumiste ning visuaalsete “piltide” loomiseks vaja eraldi lisaaega. Ja eks loost on ka Pepeljajev nii tegelasi kui lõike nii siit kui sealt välja lõiganud, kaotamata siiski midagi sisulistele liinidele olulist (ja kõige olulisemad on veel rõhutatult lavaloos välja jutustatud – eriline lemmik peatükk juba raamatus näiteks oli lugu, kus naised käivad kuuvalgel puude otsas vihtlemas ning see on veel eriliselt omapäraselt animatsiooni ja läbipaistva vaheekraaniga lummavalt lahendatud!). Kuid ilmselt oleks olnud vaja veelgi vahedamaid kääre. Üks, mis lavastust natuke päästaks oleks ka selle esitamise kellaaeg. Tegelikult tekib esimese vaatuse lõpus selline tunne, et lavastus tüürib lõpu suunas ja mõjub isegi üllatavalt, et see ei olegi lõpp, vaid tuleb veel ka teine vaatus…. kuigi raamatut lugenutele on kahtlus muidugi õhus, sest Leemeti külasse minek esimeses vaatuses jõuab lavale alles päris lõpuks… Usun, et inimeste väsimus oli ka peamiseks põhjuseks, miks esietenduse publik seisvate ovatsioonidega ei saanud oma vaimustust väljendada – seda kõike oli natuke liiga palju ja liiga pikalt. Ka magusat süüa on väga hea, aga mitte liiga palju ja liiga pikalt ühe korraga…

Hinnang: 4 (kui see oleks natukenegi kompaktsem olnud, oleksin valmis seda hinnangut +ga kergitama. minu jaoks oleks võinud selle tänapäevase osa jätta välja, see otseselt ei andunud midagi lavastusele juurde. Lahedalt palju näitlejaid oli laval, kuigi kõikidest alati kindlalt kohe aru ei saanud, kes on kes. Kõiki raamatu karaktereid sellegipoolest lavale pole pandud ja eks tantsude lisamisega ning veel selliste põnevate tantsude ning liikumisega on see igati õigustatud ja põhjendatud. Täielik nauding oli neid vahvaid lavastuslikke leiutisi avastada ja neid tuli nagu kuulipildujast ükteise järel pam-pam-pam. Loodan siiski, et järgmises lavastustes Pepeljajev leiab ämbrite ja toigaste (siin olid need küll pigem torud) asemel mingid muud abivahendid loo jutustamiseks. Ent kui kasutabki, siis olen üsna veendunud, et tal on veel palju-palju ideid, mis siiani on jäänud kasutamata ning mina olen sellest hoolimata kohal vaatamas! Pepeljajevi lavastused on siiani alati olnud ning oli ka see “Mees, kes teadis ussisõnu” ning on ka eeldatavasti tulevikus – Eesti teatrimaastikul suusündmusteks!)

(danzumees.blogspot.com, 26.04.2018)