Mees, kes kujundas Tartu vaimu
Vanemuine jätkab Tartuga seotud suurte teadlaste lugude jutustamist. Eelmisel suvel esietendunud Margus Kasterpalu lavastuses «Julie ja tähed» kohtusid tähetorni hoovis 19. sajandil Emajõelinnas tegutsenud astronoomid ja kunstnikud. Nüüd tõi Tiit Palu vanas anatoomikumis publiku ette valgustusajastul elanud õpetlase Georg Friedrich Parroti eluloo ja vaated.
Parrot on mees, kelle panust teadusesse ja Emajõelinna akadeemilisse arengusse on raske alahinnata. Ta oli eksperimenteeriv füüsik, Tartu ülikooli rektor, viljakas publitsist, innustav pedagoog ja ennekõike uurija. Kindlasti oli tegu oma aja ühe silmapaistvaima teadlasega, kes väärib monolavastust.
Lavastus «Vaim masinas. G. F. Parrot» ei mõju aga pelgalt isiksusekultuslikult, vaid annab professori mõttemaailma kaudu aimu ka tema kaasaja uskumustest ning laseb neid võrrelda tänapäevaga. Seda kõike serveeritult ajastutruus atmosfääris vana anatoomikumi ringauditooriumis, kus professor peab pärast tunde ühe spontaanse ja vabas vormis loengu kujuteldavale publikule.
Loeng ringauditooriumis
Peategelast kehastav Merle Jääger loob tegelaskuju kindlate veendumustega teaduspoeediks, kes on harjunud oma ideid elavalt žestikuleerides üliõpilastele esitama.
Näitleja on Parroti talendikast isiksusest ära tabanud tema ergastatuse ning rakendab professori pedagoogiannet ka publiku peal, kellele Parrot teadust seletab, oma elulugu pihib ja loodusteaduslikel ja filosoofilistel teemadel arutledes oma õnne valemini jõuab. Tema jutustus moodustab sealjuures kõigist teemadest terviksüsteemi, mille tähtsust ta ise korduvalt rõhutab.
Loenguvormi potentsiaalset igavust peletab Merle Jäägeri kehastatud särtsakas isiksus ning tegelase lihtne ja kujundirikas tõde, mis on tänapäevalgi oluline ja mõtlemapanev. Mis muu hoiaks inimest pidevas liikumises kui janu uute teadmiste järele, leiutamissoov ja tundmatu «purki püüdmine», küsib ta retooriliselt, kuid mõtlemapanevalt.
Vana anatoomikum lisab mängupaigana Parroti kõnele reaalse mõõtme, toimides sajanditevahelise ajamasinana. Füüsiku jutus elustuv Toomemägi, ülikool ja selle juurde kuuluvad akadeemilised hooned muutuvad korraga tolleaegsete idealistlike nägemuste kehastuseks, mis siiani Tartu vaimset nägu kujundavad.
Omajagu paradoksaalsust
Suurvaimu põhimõtetes leidub ka omajagu paradoksaalsust, mida lavastuses mitmeti rõhutatakse. Kõige silmatorkavamalt avaldub see sugudes.
Mehe kuju on valitud mängima Merle Jääger, kelle suu läbi kõneldes väidab Parrot, et kirjutas õpiku füüsika põhitõdedest, pidades lugejaskonnana silmas naisterahvaid, kelle harituse tähtsust ta mitmeti toonitab. Sama väidet kummutab aga tema uskumus, et akadeemilist karjääri tegev naine mõjuks ühiskondlikult naeruväärsena.
Parroti enda naine töötas teatris näitlejana, mis tekitas füüsikus pahameelt seetõttu, et ta teatrit selle labase meelelahutuslikkuse tõttu ei sallinud. Seda metateatraalsemalt mõjub ka tema enda tegelasena kujutamine nüüd esietendunud monolavastuses.
Monolavastusena mõjub «Vaim masinas» sestap kaanoniväliselt, eristudes teistest naisnäitlejaga soololavastustest temaatika ja näitlejanna meestegelaseks kehastumise poolest. Tervikuna mõjub teos põnevalt, lastes publikul rännata ajaloolises Tartus ning tuues kübekest valgustuslik-idealistlikku hõngu tänapäevagi.