Mees, kelle elu ja loomingut juhtis vastutustunne

Jaak Allik, Postimees

Mäletades Mikk Mikiveri alati elegantse, sportliku ja vitaalsena, tundub ülekohtuselt uskumatuna tõsiasi, et peame ta juubelisünnipäeva tähistama temata.

Arvestades, kui palju ta jõudis ära teha ja läbi milliste aegade elada, võivad need, kes tundsid tema madalat valuläve, kerget haavatavust ja karmi mehelikkusega varjatud hingeõrnust, olla tänulikud, et talle nii palju elupäevi antud oli.

Inimene ei saa valida oma sünniaastat ja olla süüdi selle eest, millisesse ühiskonda ta on sündinud. Küll aga saab inimene vastutada ja peab vastutama selle eest, kuidas ta on oma elu elanud ja seda ühiskonda püüdnud kujundada.

Tabas ajastut

Miku aktiivne lavastajaelu algas 1967. aastal, tema põhiline loomeperiood langes Eesti NSV ehk okupatsiooniaega, nagu on nüüd kombeks öelda. Julgen aga päris kindlasti väita, et Mikk ei elanud kunagi NSVs ega ka «okupatsioonirežiimi all». Ta elas eestlasena oma kodumaal Eestis.

Eesti Vabariiki ei olnud, kuid Eestimaa ja rahvas olid. Ja Mikk astus üsna noorelt kommunistlikusse parteisse, julgedes võtta vastutuse selle eest, mis ta ümber toimub ja soovides seda inimväärsemaks muuta.

Sisepagulane ega dissident ei saanud Mikk olla, sest seda võis endale lubada kirjanik, kes kirjutas sahtlisse, või kunstnik, kes lootis, et ta maalid avastab järgmine põlvkond. Näitleja ja lavastaja looming sünnib aga siin ja praegu või ei sünni see üldse.

Kahel korral oli Miku looming Eesti ühiskonnas toimuvate protsesside eestkõnelejaks ja lakmuspaberiks.

Tema esimeseks lavastuseks täiskasvanuile oli Jean Anouilh’ «Antigone», seejärel tulid «Libahunt» ning «Romeo ja Julia». Need olid 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse aastad, kui üksikisik astus julgelt vastu koletuslikku süsteemi esindavale võimule, seda nii Prantsusmaal, Tšehhis kui ka Eestis. Just sellised olid Miku Antigone (Ivi Lepik) ja Tiina (Luule Laanet).

Mäletan, kuidas leidsime Mikiveris ja neis kangelastes täpselt selle, mida tol ajal vajasime, millest hingasime, mida ise püüdsime teha.

Julgus tegutseda

Kümmekond aastat hiljem, kui migratsioonipump oli ähvardava kiirusega tööle hakanud, kerkis reaalne oht eesti keele ja kultuuri säilimisele ning see rebis rahva hinges taas lahti lähimineviku haavad.

Ja siis tuli Kaplinski «Neljakuningapäev», tulid Kruusvalli «Pilvede värvid» ja «Vaikuse vallamaja» ning lõpuks Saluri «Minek», mis läksid nagu Mikiveri esimesedki lavastused resonantsi rahva lootuste ja valuga ning said mitte ainult erakordselt populaarseks, vaid tõe- ja tulenäitajaiks olukorras, kus tunneli lõpus enam valgust ei tundunud paistvatki.

Kui tekkis võimalus alustada mõttekat poliitilist tegevust, oli Miku loominguline ja isiksuslik autoriteet selleks, mis andis julguse paljudele. 1987. aastal valiti ta Eesti Teatriliidu esimeheks ja just sellel kongressil oli Kalju Komissarovi suust kõlanud ettepanek loomeliitude ühiskogunemiseks.

Mikk kutsus mind endale asetäitjaks ja me hakkasime seda ette valmistama. Puhkes diskussioon, kus pleenum korraldada – kas kontserdisaalis, kuhu mahuks rohkem rahvast, või Toompea lossis, kus põhiseaduse (ka tolleaegse) alusel tegutses kõrgeim riigivõim. Mikk kaitses seisukohta, et meil tuleb minna Toompeale.

1975. aastal kirjutas Voldemar Panso Mikule pühendatud portreeartiklis Aleksis Kivi «Seitsmele vennale» viidates prohvetlikult: «Võib-olla võib Mikk mõne kivijutlusegagi hakkama saada, kus kõik need «mägrad, kärnikud ning könni koogumehed», mis aastad on hambaprao vahel hoitud, korraga lahti pääsevad. Ja siis võib Mikk mõne «jusski tantsugi» hakkama panna, enne kui ehmunud vennad ta magama saavad.»

Ja nii juhtuski – 1. aprillil 1988. aastal tõusis Nõukogude Liidu rahvakunstnik Mikk Mikiver Toompea lossi tähtsaima laua taha ja küsis midagi ennekuulmatut, mida polnud seal küsitud 43 aasta jooksul: «Kas on meie vabariigile kasulik kuuluda Nõukogude Liitu ja vastupidi, kas on sellele liitriigile kasulik meie kuulumine temasse?» Ja sõitis Moskvasse NSVLi rahvasaadikute kongressile oma rahvale vabadust nõutama.

Uus iseseisvusaeg andis Mikule võimaluse tegeleda sellega, milleks ta tundis tõelist hingekutset – temast sai ooperirežissöörina ilu prohvet ja inimpsüühika süvakihtidesse tungivate draamalavastuste looja. Teadmine vastutuse tähendusest ei lubanud tal hakata ühegi erakonna hääletoojaks, kuigi pakkumisi selleks tuli ridamisi.

Seotud rahvaga

Üksikisiku vastupanu määra ja ühiskonnaga kohanemise paratamatuse teema – «Libahundi» Tiina noorusjulguse ja Tammaru vanaema elutarkuse vahel piiri otsimine – vaevas Mikiveri läbi kogu tema loomingulise elu.

Sestap oli just «Libahunt» näidendiks, mille juurde ta kolmel korral tagasi pöördus ja mille kohta ta ka pleenumikõnes lausus: «See tükk võiks meie juhtkonna meelest tõesti nõukogudevastane olla, kuna ta kõneleb orjameelsusest, vabaduseihast, inimese hukkumisest valesüüdistuste põhjal jne.»

Mikk ise tunnetas aga paratamatust olla just seal, kuhu ta oli loodud olema, «olla raudnaelaks keisririigi ihus» – nii nagu sõnastas «Keisri hullu» peategelane Timotheus von Bock.

Sellest 1985. aastal lavastatud Jaan Krossi romaanist laenas Mikiver tegelikult ka oma pleenumikõne lõpusõnad.

«Ma ei saa ära minna. Mitte kuhugi. Mitte kunagi. Selle maa ja rahva probleemid on minu probleemid, nende eest kuhugi ära ei jookse. Siia me kuulume. Tulgu või surm,» ütles ta.

Täna kõlavad need sõnad uuesti Vanemuise laval «Keisri hullu» etenduses, mille Ugala pühendab oma kolleegi ja suure inimliku eeskuju Mikk Mikiveri mälestusele.

Mida Mikk meile täna ise oleks öelnud ja kuhu kutsunud, seda võime vaid aimata.

Draamafestivalil on Mikiveri päev

• Kell 12 linastub Athena keskuses Rein Raamatu dokumentaalfilm «Mikk».

• Kell 15 leiab samas aset arutelu «Mikk Mikiveri teater ja aeg». Eesti teatri suurmees on lahkunud, tema elutöö mõtestamine alles alguses. Mis oli Mikiveri fenomen, mis oludes see arenes ja millisena paistab see praegu, küsivad osavõtjad, teiste seas Madis Kalmet ja Valle-Sten Maiste.

• Kell 20 esietendab Vanemuine Mikiveri 1995. aastal lavale toodud ooperi «Tosca» (pildil Jassi Zahharov) taastatud versiooni. Lavastuse taastaja on Ervin Õunapuu.

• Kell 23 esietendub Athena keskuses Eesti Draamateatri «Vaikne muusika». Priit Pedajase lavastus on pühendatud Mikk Mikiverile, kes enne oma surma sama näidendi kallal töötas.

• Kell 24 lõpetab Athena keskuse kinosaalis päeva mälestusõhtu «Meenutusi koostööst Mikk Mikiveriga», laulab Tõnis Mägi, sõna saavad Guido Kangur ja Ervin Õunapuu. Õhtut juhib Margus Kasterpalu.