Mees, keda ei lubata pensionile

Tartu Postimees, Jaan Olmaru

«Oi jummal, kui mina siia tulin, oli lavast ainult üks suur auk, mille kohal põles väike pirn,» meenutab Vanemuise teatri vaneminsener Jaan Koiduaru (82), kel jookseb Tartu kultuuritemplis neljakümne kuues tööaasta.

Koos trupijuhi Eda Hinnoga kuulub lavatehnika eest vastutav Koiduaru kahe kõige kauem Vanemuises töötanud inimese hulka. Mõlemad saabusid teatrisse 1967. aastal, kui avati uus 682 kohaga teatrisaal. «Ei, võistlust meil omavahel pole,» naerab Koiduaru ja annab mõista, et oma ametikohast ta kinni ei hoia.

Kunagises Tartu elektromehaanika tehnikumis tugevvoolu erialal õppinud Koiduaru sattus Vanemuisesse ajal, kui käis uue teatrimaja ehitus. «Maja avati detsembris, seadmeid hakati sisse tooma mitu kuud varem. Üks tehnikumist pärit mees ütles mulle, et vot sellist töömeest oleks vaja. Alguses olin peamehaanik, nüüd vaneminsener,» meenutab ta.

Varem raudteel vedurite ja reisivagunite elektriseadmeid hooldanud Koiduarule oli teatrilava tehnika täiesti uus asi ning ka kogu vabariigis polnud kedagi teist, kes seda osanuks. «See oli ju esimene sellisel tasemel lava, aga asi tuli ära teha. Ehitusala direktori asetäitja küsis paar kuud hiljem, et kas saan ikka hakkama. Kas käin ikka kogu sellest asjast üle. Noh, ikka sain kuidagi,» jääb Koiduaru tagasihoidlikuks.

1997. aastal läbielatud insuldist hoolimata on Koiduaru uskumatu mäluga. Oma tööstaaži pikkust teab ta päevapealt ning ka paljud teatrisündmused on tal kuupäevaliselt meeles.

«Mina alustasin tööd 1. septembril, aga teatri avamine toimus 6. detsembril. Kõik polnud veel valmiski, aga oktoobrirevolutsiooni aastapäevale pühendatud aktus oli vaja ära pidada. Pärast läks töö edasi,» meenutab Koiduaru ning lisab, et esimene esietendus oli 1967. aasta 19. detsembril.

Mees jäi rippuma

Tolleaegsest lavaehitusest on Koiduarul meeles seik, mis võinuks kurvalt lõppeda. Käi­mas oli külghorisontide stangede ehk dekoratsioonitõstukite paigaldamine, kui üks neist kolmemeetristest raudtorudest kahekümne kahe meetri kõrguselt lavatornist alla sadas.

«Ta oleks mulle täpselt peale kukkunud, aga keegi just selja tagant hõikas ja ma natuke keerasin ennast,» kirjeldab kolme lapse isa. Sekundi murdosa hiljem lajatas toru otsapidi Koiduaru kingakontsa kõrvale lavalaua sisse. «See auk oli seal veel kaua aega sees, enne kui ära parandati.»

Teine ohtlik juhtum leidis aset otse etenduse ajal. Laval käis parasjagu «Mees pisuhännaga», kui üks ülestõmmatud vaheriie haaras kaasa osa dekoratsiooni raamist. «Üks poiss läks seda siis kiiresti torni lahti päästma, aga samal ajal lasi keegi teine stange alla tagasi. Vaene mees jäi õhku rippuma,» meenutab Koiduaru. «Ei teagi, kas tohib sellest nüüd rääkida, aga alguses oli jampsi palju.»

Sama etenduse telesalvestuse ajal veeresid lavapoiste maha unustatud naelad lavapuldi sisse ja tekitasid lühise. Kõik dekoratsioonitõstukite mootorid seiskusid ning telesalvestus tuli paariks tunniks katkestada.

Koiduaru sõnul juhib kogu lavatehnikat 64 mootorit. Ainuüksi 43 dekoratsioonitõstuki jaoks on 24 mootorit. Alalisvooluga mootorite kiirust saab reguleerida ning torude kõrgust võib määrata sentimeetrise täpsusega.

Jupid tankitehasest

Koiduaru kummutab legendi, nagu liigutaks Vanemuise suure maja hiiglaslikku pöördlava Vene tanki T-34 mootor. Tegelikult panevad lava pöörlema kaheksa mootorit, kuid sõjatehnikaga on laval kaudne seos olemas. Nimelt toetub ja liigub lava suurtel kummist kanderullidel, need on tehtud Jaroslavli tehases, kus toodeti osi ka kuulsale tankile. Tõenäoliselt olid samad rullikud peidus tankiroomikutegi all.

Koiduaru sõnul polnud terves Nõukogude Liidus ühtegi teist tehast, kus oleks selliseid asju tehtud. Näiteks Estonia teatri lava alla konstrueeriti samuti kanderattad, kuid need tehti Eestis. «Aga kui liigutama hakati, olid kõik kummid ära vajunud. Käisin seda ise vaatamas ja need ei läinudki tööle. Aga Vanemuise omad on siiani vastu pidanud,» lausub Koiduaru ning näitab hämaras lavaaluses kuulsaid rullikuid.

Kuigi aastate jooksul on Vanemuise lavatehnikat ka ümber ehitatud ja tasapisi uuendatud, on suurem osa esialgu paigaldatud seadmetest siiani alles ja töökorras. «See süsteem, mille tookord eesti konstruktorid välja töötasid, toimib siiani,» lausub Koiduaru ja käib lava all mootorite vahel ringi nagu muuseumis.

Uus aeg, uued asjad

Tõenäoliselt väga kauaks sellist vaatepilti enam pole, sest Vanemuise teatri juhi Toomas Petersoni sõnul ootab teatrit peagi ees lavatehnika väljavahetamine. Mahukas töö puudutab otseselt ka Koiduaru, sest Petersoni sõnul ei saa staažikat töötajat enne pensionile lasta, kui uus lavatehnika olemas.

«Ei taheta jah lasta, aga kaua ma ikka jõuan,» lausub hallikas pintsakus ja viigipükstes Koiduaru. Ta ei jäta märkimata, et lavatehnika vahetusest on räägitud juba aastaid.

«Oi jummal, ma ei mäletagi seda esimest aastat, kui pidi hakkama vahetus. Kogu aeg on lubatud ja projekteeritud, aga midagi pole juhtunud. Ühe projekti tegid sakslased, nüüd teevad austerlased ja läheb ka juba mitmes aasta,» räägib ta.

Teatrijuhi sõnul on seekordne plaan siiski tõsine ning lähiaastail peaks lavatehnikat ootama kapitaalne uuenduskuur. «Aga kas minu jõud sellest enam üle käib,» jääb Koiduaru eba­levaks ega salga, et läheks nüüd hea meelega vanaduspõlve veetma.

«Vanasti oskasin ikka pesumasina mootori ise ära parandada, aga paljusid praeguseid asju ei annagi parandada. Nad polegi remonditavad,» viskab ta kivi uue aja kapsaaeda. Umbes samasugune suhtumine on tal ka teatri loomingulise poole kohta.

«Etendusi vaatan nii, kuidas arvan. Paljud asjad ei istu mulle. Mõnigi on minu jaoks liiga moodne või lärmakas, aga eks teater peab ka edasi liikuma, kuigi mulle meeldib rohkem klassika,» lausub Koiduaru. Oma lemmiktüki jätab ta mainimata.

CV

• Sündinud 5. detsember 1930.

• Õppinud Tartu 15. algkoolis, Tartu 1. keskkoolis, Tartu elektromehaanika tehnikumis.

• 1951–1953 oli sõjaväes.

• Vanemuises aastast 1967, olnud peainseneri ja vaneminseneri ametis.

• Kolm last: Jaan, kaksikud Jaak ja Kaia.

Arvamus

Toomas Peterson

Vanemuise teatri juht

Me ei suhtle Jaan Koiduaruga teatrimajas iga päev, aga ma võin küll öelda, et ta on hoidnud meie lavatehnikat kogu aeg järje peal.

Ta teab alati täpselt, mis või kus kuluma hakkab. Ta ei külva kunagi paanikat, kuid ütleb alati täpselt, mida on põhjust vahetada ja mida mitte. Jõudumööda on seda ka tehtud.

Ta on töötanud teatris 46 aastat ning see on see, mis mulle siin majas väga meeldib ehk selleks, et tööstaažiga pildile pääseda, pead sa olema töötanud vähemalt 25 aastat. See energia, mis selliste inimeste vahel tekib, on haruldane.

Sageli räägitakse, et töökohta tuleks iga 5–7 aasta järel vahetada, minu meelest ei tule seda alati tõsiselt võtta. Jaan on pigem tagasihoidlik inimene, aga kui ta näeb, et midagi on vaja ära teha, siis oskab ta teha ka kõvemat häält.