fbpx

Medeia loo lavastus ei klapi tänapäevaga kokku


Lugu Medeiast – naisest, kes tapab oma lapsed – on tõlgendatud ja käänatud igatpidi, sõltuvalt ajastust ja tõlgendaja isiklikust maailmavaatest. Tiit Palu lavastus, mis baseerub Euripidese tragöödia ainetel, on vormi poolest kahtlemata omanäoline, ent mida ikkagi täpselt öelda tahetakse, jääb ebamääraseks.

Vanas müüdis on Medeia naine, kes armastuse nimel ohverdab oma kodumaa ja perekonna, kuid kelle mees ta hiljem teise naise pärast hülgab. Selge see, et käsitletavad igikestvad teemad armastus, reetmine ja kättemaks ei tohiks kedagi külmaks jätta, aga Medeia lugu juba teadva inimesena oleksin lavastuselt oodanud midagi sellist, mis suutnuks mind vaadatavaga just meie tänapäevas kuidagi eriliselt kokku klapitada.

Midagi teistmoodi

Klassikaga on juba kord nii, et tihtipeale on lugu hästi teada, mistõttu ootad lavastuselt midagi teistsugust, erakordset. Midagi teistmoodi Palu lavastuses kahtlemata on. Juba asjaolu, et kõiki tegelasi, ka mehi, mängivad naisnäitlejad, annab lavastusele täiesti teise mõõtme. Ainult küsitavaks jääb, miks on see tingimata vajalik.

Lavastaja on selgitanud, et ei ole tahtnud rõhuda mehe ja naise, vaid inimestevahelistele suhetele. Ometi võivad siinkohal publikul tahes-tahtmata hakata tööle hoopis teistsugused, antud lavastusega sobimatud assotsiatsioonid.

Seelikukütt Iason

Lavastuses, nii nagu ka Euripidese näidendis, on küll tähtsal kohal kaastunne Medeiale, kuid kas seepärast peab kohe jalge alla tallama tema mehe, on iseküsimus. Merle Jääger, kes Medeia meest Iasonit mängib, aga just nimelt seda teebki.

Iason ei ole siin lavastuses tegelane, kelle mõtteid, tundeid ja soove kuidagi õigustada püütakse, otse vastupidi – mees pannakse vägagi paika. Merle Jääger suhtub oma rolli üleolevalt ja irooniaga, kogu tema maneerist õhkub stereotüüpset ja äärmiselt primitiivset «mehelikku» käitumist. Iason ei ole midagi enamat kui lihtlabane seelikukütt, kes iseendal mingit süüd ei näe.

Ülejäänud näitlejad – Maria Annus Medeiana, Külliki Saldre kuningas Kreonina ja Kärt Tammjärv ihuüksinda Korintose naiste koorina – mängivad igati korrektselt, olles oma rolli eest ihu ja hingega väljas, samas ei tähelda nende mängumaneerides midagi uut.

Laest alla rippuv köis

Mööda ei saa minna lavakujundusest (kunstnik Eugen Tamberg), mille domineeriv ja samas ainuke element on laest alla rippuv köis, mis juba enne etenduse algust tõmbab endale tähelepanu.

See köis on justkui nurgas seisev püss, millest etenduse lõpus oodatakse pauku. Ja kui n-ö pauk viimaks tuleb, aga mitte püssist, tabab mõnevõrra pettumusetunne.

Tahes-tahtmata meenutab rippuv köis poomisnööri, kuid lõpplahendus ei ole sellega kuidagi seotud. Lõpus jääb köis omasoodu rippuma, nagu 1970. aastate lavastustes (kus väga tihti oli kujundus­elemendiks niisugune köis), olles vaid sillaks maa ja taeva vahel.

«Medeia» on küll korrektne lavastus, ometi jääb laval toimuv minule vaatajana kaugeks. Kindlasti oleks seda aga kasulik näidata kooliõpilastele, kes saavad sellega end ühe Antiik-Kreeka looga kurssi viia.

(Tartu Postimees, 21.01.2018)