fbpx

Me ooperit, me ooperit, me armastame…


Saali poolt vaadatuna elab Vanemuise teatri ooper hästi, isegi toredasti.

Kui veel möödunud hooajal oli repertuaaris kõigest kaks lavastust (täpsemalt «Madame Butterfly» ja «La Traviata»), mis on lubamatult vähe nii trupi kui publiku seisukohast, siis tänavu lisandus neile veel teine samapalju («Võluflööt» ning «Acis and Galatea»).
Siinkirjutajale teeb rõõmu, et nii komplimendiks kui kontrastiks mullu esietendunud ooperitele, mis jäid oma lavastuskeelelt vaoshoitult klassikalisteks (et mitte öelda «ettearvatavateks»), pakuvad tänavused uudislavastused julget ja ajastuväärilist teatrimõtet.
Mitmete varasemate tegemiste (eelkõige Mikiveri/Õunapuu ja Liis Kolle lavastused) kui ka käimasoleva hooaja näitel võiks väita, et Tartus toimuv on võrreldes pealinnas asuva rahvusooper Estoniaga keskeltläbi otsingulisem, julgem, nooruslikum ja seega ehk ka pisut huvitavam.
Nimetatud julgus seisneb hetkel veel mitte niivõrd repertuaari- kui just lavastajate ning seeläbi ka lavastuskeele valikus.
Pole ülearune lisada, et neljast viimati Vanemuises publiku ette jõudnud ooperist koguni kolm on sündinud koostöös imporditud lavastusbrigaadiga.
Miinuspoolele jääb asjaolu, et juba pikemat aega puudub Tartu ooperitrupi repertuaarist algupärane eesti ooper (ent nagu «Võluflööt» markantselt osutas, napib Vanemuisel kõrgemates häältes inimesi, kes riigikeeles laulda suudaks). Mis viib omakorda pisukeste, ent Tartu seisukohast alaliste puudu- ja vajakajäämisteni solistide ansamblis.
Peamiselt üksnes kiidusõnu võiks viimastel aegadel lausuda Tartu teatri orkestri ja koori aadressil.