Me armastame ooperit…

Andri Maimets, Postimees

Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit – nii laulis legendaarne Apelsin aastakümnete eest. Ehkki Eesti noorsugu võib Mati Nuude lustakat lugu küll mäletada, on selle sõnum tahes-tahtmata ajas kaotsi läinud.

Ooperiteatri külastamine on Euroopa noorte hulgas sama populaarne nagu pileti lunastamine rahvusmuuseumi püsiekspositsioonile. Pigem näib piisavat teadmisest, et need on kusagil siin olemas, ent ega siis nüüd iga päev pea ka sisse põikama. Nagu tõdesid Postimehe tänavaküsitlusele vastanud noored – meil muudki teha!

On see etteheide? Ei. Vaevalt keegi arvab, et 1607. aastal Itaaliast Mantuast alguse saanud ooperikunst noorsoo massilise huvipuuduse tõttu välja surema hakkab. Pealegi pole Eestis asjad ka nii kehvad nagu mõnes Lääne-Euroopa riigis, kus moodne eluviis surub ooperilavastusi üha enam eakamate kultuurifriikide nišilõbuks. Ning õnneks näevad meie ooperiteatrid Estonia ja Vanemuine veel piisavalt vaeva selleks, et noor varem või hiljem vähemalt korragi oma nina ooperisaali pistaks.