Mati Unt tarib lambad teatrisse

«Algul oli mul mõte, et esietendusel oleks saalis ainult lambad, aga lambad ei püsi ju toolidel,» pajatab kurbmängu «Romeo ja Julia» lavastaja Mati Unt. Lisab veel, et lammastega täidetud saali oleks sel juhul idee järgi pääsenud vaid üks inimene – Tartu meer. Igal juhul on täna lambukesed Sadamateatris kohal.
«Kui nüüd etendus lammastele liiga südamesse ei lähe, siis ei juhtu midagi,» arutleb lammaste omanik, ärimees Rein Kilk maalt suurde linna veetud loomade võimaliku
stressi üle. «Lambad on ju ennegi inimesi näinud, aga tõsi jah, teatrietendust varem mitte.» Nood villased loomad, kes tänaseks esietenduseks Tartusse ekskursitakse, määgivad mitmepäise seltskonnana Sadamateatri fuajees. Mitu texelit, eesti valgepead ja eesti mustpead teatrit külastab, Kilk ei reeda. Ütleb, et õige mitu.

Täielised tegelased

«Lambad on ju «Romeo ja Julia» loo täielised osalised,» põhjendab Sadamateatri juht Viljar Pohhomov, miks tema ja Kilgi peas pöörane idee maad võttis. «Õnnetud lambad, kelle Romeo metskitse pärast hülgab.»
Andrus Kivirähki shakespeareliku vormi ja ketserliku sisuga «Romeo ja Julia» keskendub suurele armastusele – sedapuhku aga metskitse ja nõrgamõistusliku mehe vahel. Kirg on Kivirähki tapva iroonia moel ja parimate shakespearelike tavade järgi kohal:
«Suur jumal!» hüüdis Romeo. «See ajab päris lolliks! Ma olen segi! See kits on röövinud mult viimse mõistuse! Vaid teda ihkan! Tahan olla sinu kallim! Ma lasen käpuli! Saa minu käskijaks! Kuis võisin üldse lammast armastada varem! Mis labasus, paks vill ja rasvas reied! Siin seisab minu hinge kuninganna! Ma hakkan hüüdma Juliaks sind, ilus kits!»
Nii see igal juhul kõlab.
Ehk poleks lambaid tulnudki, kui Unt saanuks Rakvere teatrilt üürida proovisaali nurgas seisnud üksiku metskitse, lavastusest «Kalevipoeg» pärit. Et paneks selle kuskile põõsa taha konutama, aga siis selgus, et kits läheb sel aastal jälle «Kalevipojas» mängu. «Oli ka üks hiigelkaru, hambad irevil…» muutub Unt unistavaks. Ei saanud kitse, ei saanud karu, aga lambad küll. «Matile lammasteidee meeldis. Ta ütles vaid, et neid loomi ei tohi šašlõkiks küpsetada,» lisab Pohhomov.

Lavastaja pisarad

Kes tõi Kivirähki «Romeo ja Julia» lavastamise teema majja, Unt või Vanemuine? «Fifty-fifty, kui asja arutati,» kostab lavastaja. «Kivirähk on mulle ikka meeldinud, «Romeo ja Julia» oli äsja ilmunud, siis sündis ühine otsus.»
Kõigepealt Loomingus ilmunud, seejärel aasta tagasi kõvade kaante vahel välja tulnud rabav-iroonilise sisuga lugu algab Undi lavaversioonis jantlikult, lõpuks kisub aga ülitraagiliseks. Fraas «Ei ole tõesti kuuldud lugu kurvemat, kui lugu Romeost ja Juliast!» kehtib ka seekord. Üksi lõpp, kus armastajapaar süldis ühineb, on padunukker.
«Vahel olen naernud, aga lõpus tihti nutnud ka,» kirjeldab lavastaja oma proovide-aegseid tundeid. «Ma ei tea, miks nutnud, tundub aga, nagu oleks see minu elu.» Kuidas palun? Äkki lavastaja täpsustab? «Ei!» ajab Unt pea selga. «Lihtsalt – ikka elad ju sellistele asjadele kaasa.»
Kas Unt ei pelga, et keskkoolide kirjandusõpetajad saavad selle lavastusega hävitava hoobi? Et vähema lugemusega gümnasistid võivad Kivirähki-Undi «Romeo ja Julia» versiooni selleks õigeks klassikaks pidada ning mõnes Shakespeare’i kirjandis just sellele loole viidata. Nagu Pohhomov muigab: «Millised võimalused – sesse kirjandisse saaks osavalt sisse põimida ka looduskaitseteema!» Unt muigab vähem kui teatrijuht. «Ma ei arva nii,» kostab vastus. «Nüüd on trükitud isegi uus plakat, kus on ikka Kivirähki nimi peal ja kavalehel on ka lõppude lõpuks öeldud, mis lugu see on.»