Mati Unt: lutsuviskaja tühirannal

Riina Mägi, Vooremaa

Ülemöödunud kolmapäeval, Mati Undi teisel surma-aastapäeval tema kodukandis Voorel peetud mälestusseminaril kõneldi Undist kui lavastajast ning vaadati tema lühiromaanil “Tühirand” põhinevat samanimelist Vanemuise lavastust.

Ehkki klassikalist teatriharidust Mati Undil polnud ja nii mõnigi kriitik kippus teda eluajal hurjutama, et kuidas ta üldse julgeb vastava diplomita lavastada, sisaldab Undi enam kui sajast nimetusest koosnev lavastuste nimekiri enam meistriteoseid kui paljudel seda ala õppinutel. Sellele, kuidas noor Mati Unt 1960. aastate Tartus sõrme teatrikuradile andis, heitis mälestuskonverentsil valgust kirjandus- ja teatriteadlane Ülo Tonts. Aastatel 1966-1972 töötas Mati Unt Vanemuise teatri peanäitejuhi abina kirjanduse alal.

“Ühes 1983. aasta usutluses on Unt öelnud, et ta sattus teatrisse juhuslikult,” ütles Ülo Tonts. “Teatud määral oli see tõesti juhus: varem samas teatris kirjandusala juhatajana töötanud Paul-Eerik Rummo võeti sõjaväkke ja Kaarel Ird kutsus tema asemele Mati Undi — stipendiumita jäänud tudengi, kellel teenistust vaja. Samas ei saa seda, et Ird Rummo asemele just Undi kutsus, sugugi nii väga juhuslikuks pidada: Unti huvitas teater ja teatrit omakorda Unt kui end kirjanduses juba tõestanud noor literaat.”

Ülo Tontsi sõnul oli kohe-kohe algamas protsess, mida hiljem on hakatud nimetama teatriuuenduseks, ning Kaarel Ird polnud sugugi see, kes sellel kätt ees oleks hoidnud, vaid pigem oli ta mures sellepärast, et teater suudaks uuenemisel kirjanduse, kujutava kunsti ja muu eluga sammu pidada. Ning teatriuuenduslaboriks kujunenud Venemuisesse, Jaan Toominga ja Evald Hermaküla kõrvale sobis Mati Unt suurepäraselt.

Lahkus Unt Vanemuisest ja Tartust mitte tööalaste, vaid isiklikul pinnal tekkinud pingete tõttu. Toona arvas ta, et loobub teatritegemisest igaveseks, ent nagu hiljem selgus, oli teatrikurat sõrme asemel neelanud juba terve käe ning elu viimastel aastakümnetel tegutseski Unt põhiliselt lavastajana.

Kui võrdne võrdsetega

“Ma pole näinud kedagi teist, kes teeks oma lavastuste jaoks nii põhjalikku eeltööd kui Mati Unt,” kinnitas lavastaja ja teatripedagoog Ingo Normet. “Vanemuises “Kirsiaeda” lavastades olid tal käepärast selle näidendi viis erinevat inglisekeelset tõlget ning lisaks veel saksa- ja soomekeelnegi, kuigi vene keele oskajana võis ta vabalt lugeda ka originaali. Ta oli töönarkomaan. Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis töötades — ta luges lavastajasuuna tudengitele ja magistrantidele teatriantropoloogiat — uuris ta läbi terve selle kooli raamatukogu, ent ta ei lähenenud suure maailma teatriautoriteetidele aukartusega, nagu paljud teised, vaid suhtles nendega vaimus kui võrdne võrdsetega, vaid pani neist inspireeritud kildudest kokku oma mosaiigi, oma maailma.”

Midagi sellist, nagu tegi Unt, ei tee Normeti meelest praegu enam mitte keegi. Kui, siis võib märgata undilikke püüdlusi tema õpilaste Tiit Ojasoo ja Mart Kolditsa lavastustes. Laialt levinud seisukohta, et teater peab tühisevõitu komöödiate ja muusikalidega raha teenima, et selle abil tõelist kunsti teha, suhtus Unt üsna kriitiliselt.

“”Jäetagu parem tegemata see jamps, mille arvelt loodetakse rahastada kõrgkultuuri,” arvas Unt ja tõi eeskujuks Prantsusmaa, kus olevat piletihinnad üldiselt natuke allapoole lastud ning ainult kunsti tegema hakatud. Ning publikut tulnud mis mühiseb,” ütles Ingo Normet.

Teatri- ja kirjandusteadlase Luule Epneri teemaks olid Mati Undi Lutsu-visked ehk tema neli Lutsu-ainelist lavastust. Epneri meelest tõmbas Unti Lutsu loomingu poole ühest küljest see, et nad on ühest kandist pärit, st et neid ühendab sarnane lapsepõlvemaastik. Teisalt on nii Lutsu kui ka Unti kirjeldatud kui melanhoolseid loojaid ja ligimesest hoolijaid.

“Luts oli Undi jaoks isikliku läheduse kõrval ka autor, kelle kaudu ta sai avada ja uurida eestlust,” ütles Luule Epner.

Kirjandusteadlane Arne Merilai käsitles Mati Undi lühiromaani “Tühirand”, mille põhjal nüüdseks valminud ka teatrilavastus ja film. “Tühiranda” nimetas Merilai Undi tuumteoseks. Kuigi see pole mahukas, koondub selle ümber teatud mõttes kogu Undi looming. 1972. aastal valminud “Tühirand” teeb algajast, otsivast ja lootustandvast autorist “päris” kirjaniku ning “Tühiranna” siirdeid võib näha nii Undi enda järgmistes teostes kui ka teiste eesti kirjanike loomingus.

“Sellist olemise kehtestust, nagu Viivi Luigel “Seitsmendas rahukevades”, kohtame näiteks Mati Undil juba tunduvalt varem,” ütles Arne Merilai. Näitekirjanik Madis Kõivu tsiteerides ütles ta: “Kus on Unt, seal on ka ajastu kese.”

Mäletamine

“See asi, mida me siin praegu teeme, on mäletamine,” tõdes seminari kokku võttes Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen toimetaja Kalev Kesküla. “Sedasorti mäletamist on vaja, et ka järeltulevad põlved suudaksid mõista Unti tema ajastu kontekstis. Ajad ja olud muutuvad ju nii palju ja nii kiiresti.”

Mälestusseminari üht korraldajat, Jõgeva linnaraamatukogu töötajat Ene Sööti tänas Mati Undist kõnelevat mälestusteraamatut koostav Kalev Kesküla selle eest, et ta on teinud ära tohutu töö, kandes jutu- ja fotokildudest kokku Mati Undi lapsepõlveloo. Voore külalistemaja seinale paigaldatud Mati Undi bareljeefi juures toimunud tseremoonial avaldas Ene Sööt aga lootust, et koostöös Saare valla kultuuri- ja spordiseltsiga korraldatav Undi mälestusseminar kujuneb ühtaegu kaalukaks ja mõnusaks suviseks kirjandussündmuseks.

Internetikommentaaris 22. augustil Eesti Päevalehes ilmunud Jakob Karu artiklile “Subjektiivselt Mati Undist ja isiklikult olulise teatri lõpust” on kirjutanud keegi Jaani-nimeline: “Kui Eestis on veel inimesi, kes ei taju Undi suurust, tuleks kiiresti ja kasvõi riikliku programmiga neid selles osas aidata.” Mine tea, äkki polegi Undi suuruse tõestamiseks riiklikku programmi vaja. Aitab ehk ka Voore mälestusseminaridest.