Loe

Mart Kolditsa “Käopesa” konformism ja vabadus

Postimees

Lavastaja Mart Koldits, kas nüüd, pärast teise lavastuse valmimist «päristeatris» on kokku varisenud kunagine romantiline ettekujutus lavastajatööst?
Mitte niivõrd romantiline ettekujutus lavastajatööst, aga romantiline ettekujutus endast kui kõvast tegijast. Profinäitlejatega töötamisel tulid enda vead kõige rohkem esile.

Kui «Käopesa» korraks võrrelda eelmise tööga, Pelevini «Tshapajevi ja Pustotaga», lööb kohe ette neid ühendav keskkond – hullumaja.
See on isegi natuke halb, et nii sattus. Ega mind hullumaja iseenesest eriti ei huvita. Materjalide valikul olid otsustavaks ikka muud asjaolud.
«Käopesa» puhul kirjutasin natuke teksti ümber ka, just olustiku seisukohalt. Näidend algab sellega, et näidatakse pikalt haigla argipäeva, sellest üritasin üle libiseda, sest olustikulisus laval on minu jaoks igav.
Muidugi, ega hullumaja kujutamine teatris iseenesest ei saa väga argipäevaseks minna. Aga kui neid materjale, Pelevinit ja Keseyt veel võrrelda, siis minu jaoks ühendab neid vabaduse teema. Ühel juhul filosoofilisemas, teisel psühholoogilisemas laadis.

«Käopesa» annab hõlpsalt taandada klassikalise tragöödia skeemile – siin on kaks antagonistlikku leeri, hukkuv kangelane, kelle ideed «kanduvad edasi». Mis võiks olla selle loo nn alustekst, mütoloogiline põhi?
Kõige rohkem on siia sisse kirjutatud ikka Kristuse müüti. See on ju üsna otseselt lunastamise ja ohverdamise lugu. Meie oma versioonis tahtsime näidata ka õde Ratchedit natuke inimlikumast küljest. Temalgi on omad mõistetavad põhjused, miks ta võitleb.
Selge on, et McMurphy muutis teiste patsientide suhet õesse. Nad näevad, et ta ei olegi nii vägev, nagu nad kogu aeg on arvanud. Ning Ratchedi viimane samm McMurphy vastu on tegelikult sundkäik, sest ta teab, et ta ei saa enam kunagi endale tagasi neid mehi, tegelikult oma perekonda, see kamp on ju ainus, mis tal on.

Kuivõrd on «Käopesa» universaalne klassika? Või saabub kunagi aeg, kus see tekst enam meiega «ei räägi»?
Ei usu. Kuigi ma kujutan väga hästi ette, et 1985. aastal Noorsooteatris, vahetult enne kõigi nende muudatuste algust, oli ta täielik rusikas silmaauku, usun, et eks ma oleks ise ka väga leilis olnud.
Selle loo situatsioon on tegelikult üsna jämedakoeliselt kirjutatud: on üks terroristlik organisatsioon ja selle all kannatavad mehed, aga fakt, et mehed on seal vabatahtlikult, välistab selle, et see oleks ainult repressiivorganite-vastane tükk.
Konformismi on igas ajastus. Miks langevad unistused, lootused, miks nad oma jõu maha matavad? Nagu lavastuse kunstinõukogus ütles Vanemuise kirjandusala juhataja Anu Tonts: iga inimene on küsinud endalt paljudes situatsioonides – miks ma ei löö ust jalaga lahti ja siit minema ei jaluta.

09.03.2004