Marko Matvere: “Tegelikult armastan ma muusikat, teatrit ma armastan palju vähem.”


“Ma lihtsalt armastan ooperit, aga pean ütlema, et armastan mitte üksnes ooperit,” ütleb Marko Matvere, kes tõi mullu lavale oma neljanda ooperilavastuse.

“Tegelikult on nii, et ma armastan muusikat, teatrit ma armastan palju vähem. Mulle meeldivad suured hääled ja ausalt öeldes kuulan parema meelega inetut ooperiaariat inetu inimese inetus esituses, kui popmuusikat, mis on hästi esitatud. Kui on valida.”

Möödunud aasta oktoobris tõi Marko Vanemuise teatri lavale Tauno Aintsi ooperi “Rehepapp”, mille nimiosa on ta nüüdseks laulnud kaks korda. “Ooperit ei ole ma kunagi varem laulnud, olen küll mitmes muusikalis kaasa teinud, aga see on hoopis midagi muud,” lausus ta enne esimest korda, kui tal tuli Sandri rolli ise laulda, teatrikohtumisele kogunenud publikule.

Nüüd tunnistab ta, et lootis pärast “Rehepapi” esietendust, et töö on lõppenud. Läks teisiti. “Õppisin sellesse rolli sisse teatri palvel,” lausub Marko, kel tuli mõneks ajaks Tõnis Mägilt osa üle võtta.

“See, kas Tõnis veel mängib või mitte, on tema otsustada. Mina ise arvan, et mina sellesse osasse hästi ei sobi, olen liiga noor ja liiga kilu vend.”

«Väga raske on vaadata oma lavastust.»

Kuid ehkki Tauno Aints pole «Rehepapile» just lihtsaimat muusikat loonud, lausub Marko, et selle laulmine on talle lihtne.» Minu häälele on see paslik, mul pole kunagi varem nii sobivat muusikateatri rolli olnud,» sõnab ta. «Muusikaliosad, mida olen teinud, olid märksa keerulisemad. Just sellepärast, et need olid kõrged, aga mul on madal hääl.»
Marko esimene muusikalavastus polnud ooper, vaid muusikal «Chicago». Pärast seda tuli Prom-festi ja Endla teatri koostööprojektina valminud Georges Bizet’ «Carmen» ning seejärel kolm ooperit Vanemuises – Jules Mas-senet’ «Manon», Jacques Offen-bachi «Orpheus põrgus» ja Tauno Aintsi «Rehepapp». «Ega ooper pole muud kui näitemäng lauludega,» muigab Marko, et ülemäära peen kunst ooperi lavastamine ei ole. «Muusikateatris on tähtsaim muusika, see peab voolama. Muusika räägib enda eest. Kui muusika pole vaimustav või on kesine, pole mõtet ka lavastusega pingutada.»

Oma lavastusi Marko ise tavaliselt vaadata ei taha. «Väga raske on vaadata oma lavastust,» ütleb ta. «Väga raske on minul üleüldse vaadata teatrit. Mina isiklikult teatris ei käi – arvan, et viimased 10 aastat pole ma tulnud teatrisse publiku-uksest sisse. Minu jaoks on see igavesti võimatu. Ma näen ainult seda, kuidas see on tehtud ja tavaliselt ma oma lavastuse puhul näen ainult seda, mis on
tegemata või mis on halvasti. See on liiga piinarikas.»

Erinevalt Markost endast, kes teatrisaali vaatajana istuma ei kibele, on «Rehepapi» vastu publikuhuvi nii suur, et sellele piletit saada on pea võimatu. «Aastaid tagasi, pärast esimese ooperi valmimist, ütles Vanemuise teatri juhtkond mulle, et on võimalik Tartu linnast ja selle lähiümbrusest saada kuus saalitäit ooperipublikut. Rohkem mitte,» kõneleb Marko. «Minu jaoks oli see nördimapanev, ausalt öeldes. Suur töö on tehtud, inimesed on näinud kurja vaeva, siis on kuus saalitäit ning asi läheb mahakandmisele. Ma loodan, et «Rehepapil» läheb paremini.»

Et «Rehepapil» ongi väga hästi läinud, teeb Markole ainut rõõmu. «Siis ei ole mind asjata palgatud ja idee Taunol midagi sellist kirjutada pole ka liiva jooksnud,» lausub Marko, kes oletab, et ooperi menu taga on ikkagi see, et inimesed on Andrus Kivirähki «Rehepappi» lugenud ja tahavad nüüd näha, kuidas see ooperilaval on lahendatud. «See on ikkagi meie oma eesti asi ja arvan, et see on ooperina õnnestunud. «Rehepapp» on eesti algupärand ja selliseid teatris liiga tihti ei ole. Praegu on ses mõttes hea aasta, Kivirähki romaanidest inspireeritud algupärandeid on lausa kaks – «Rehepapp» Vanemuises ja «Liblikas» Estonias.»

«Mul on ooperitega alati üks igavene häda.»

Praegu, kui Marko saatuse ja juhuse tahtel omaenda lavastuses nimiosa laulab, viskab ta nalja, et tegelikult pole tal ühegi ooperilavastusega asjad muretult läinud. «Mul on nende ooperitega alati üks igavene häda,» naerab ta. «Esimene ooper, mille Vanemuises lavastasin, oli «Manon». Küll mul oli häda ühe meespeategelasega. Too mees oli kohale toodud Türgist. Meeter viiskümmend pikk, jäme ja ümmargune vend, aga jube ilusa häälega. Tema enesehinnang oli liiga kõrge, sest ta oli Pavarotti üks viimaseid õpilasi ja töötas
Itaalias, La Scalaski oli laulnud. Tema häda oli ka see, et tema ei mõistnud sugugi näidelda. Ta ei saanud sellest aru, vaid arvas, et mängib suurepäraselt. Tal oli veel see ka, et ta ei jaksanud naist kanda. See oli üks peavalu.»

Õnnetuseks ei jaganud Marko türgi artistiga üksnes proovisaali, vaid ka elukohta. «Elasin teatri ühiselamus tema kõrvaltoas, õhukese seina taga ja igal hommikul kell kuus tõusis ta üles ja hakkas hääleharjutusi tegema – kimedaid, kohutavaid helisid,» kirjeldab Marko prooviperioodi piinarikkaid hommikuid. «Umbes tund tegi ta hääleharju-tusi, kell seitse hakkas praadima ja keetma. Aga ühiselamus olid värskelt paigaldatud suitsualar-mid. Suitsetada seal tubades ei tohtinud, aga ta tekitas selle keetmise ja küpsetamise ning duši all käimisega nii palju auru, et see neetud alarm lülitus sisse. Ja väga mitmel hommikul olin sunnitud voodist välja hüppama, sest kahemeetrine turvamees trampis vastu ust ja karjus: kõik välja, maja põleb! Kõik me sei-sime paljalt koridori peal ja ootasime, kust need tulekeeled siis välja volksavad. Siis selgus, et türklane oli jälle aurutanud.»

Vaatamata isevärki kannatuste rajale mäletab Marko, et «Manon» hakkas päris kenasti elama ja elas pikalt. Sama hästi ei läinud aga järgmise ooperiga «Orpheus põrgus». «See kanti ruttu maha,» mäletab Marko. «Peaosatäitja, kes mulle väga meeldis, murdis nädal enne esietendust oma jala, esitades operetinumbrit «Jah, ilma naisteta on kurb maailm!» ja tegi hüppe. See oli tobe hüpe, ta maandus rumalalt ja murdis jala. Mul ei olnud peaosatäitjat! Küll see oli halb kogemus!»

Marko naerab, et ega «Rehe-papigagi» läinud kõik lepse reega: «Lootsin, et see on igavesti minevik, aga nüüd elan jällegi töö tähe all. Ja õpin noote ning tekste. Väga raske ta on. Tulevikus peab midagi ümber mõtlema – eriti kui asendatakse professionaalseid muusikuid näitlejatega. Siis peab midagi lihtsamat välja mõtlema.»

«Tuleb lavastaja ja kõik see 2000 inimest vilistab!»

«Mul oli üks väga drastiline kogemus suures Pariisi ooperis,» meenutab Marko, kuidas ta neljatunnist Wagneri ooperit kuulamas-vaatamas käis. «Puha ainult bassid laulsid, tenoreid ja ilusaid naisi nagu polekski. Ainult üks mörin, üks bass tuli, teine läks. Iseenesest oli lavastus täpne, väljapeetud, aga staatiline. Mitte midagi ei juhtunud – inimesed seisid, liigutused olid minimaalsed, ainult lauldi. Korraga lasti portaalidesse videoekraanidele pildirida jooksma, kaadrid purustatud linnadest ja ma ei saanud aru, kuidas see ooperisi-suga haakus.»

Kui etendus lõppes, kõlas tormiline aplaus. «Osalised tulevad kummardama, kõik on suur, vahva ja vahune,» kirjeldab Marko. «Tuleb lavastaja, väike Poola mees ja kõik see 2000 inimest vilistab! Ning trambib jalgu. Visati kokkukäkerdatud kavasid tema suunas. Lavastaja oli vapper, püüdis vastu pidada, nagu ei märkakski, et teda välja vilistati. Ma ei olnud sellist asja kogenud, tõesti, see oli niivõrd ehmatav. Vajusin tooli alla, sirgelt niimoodi. Mul olid siis ka mõned lavastused juba selleks ajaks seljataga. Et miks selle mehega nüüd niimoodi tehti? Aga ma ei saanud aru keelest! See, mida ta tekstidena ekraanidele lasi, ilmsel solvas prantslasi.»