Loe

Marko Matvere: kui mõni näitleja haigeks jääb, saan mina ka „Guugelmuugelpunktkommis” rolli teha!

Aigi Viira, Õhtuleht

„Ma ei ole ise kunagi teatris näitlejana lastelavastuses mänginud, küllap mul pole olnud midagi öelda lastele,” tunnistab Vanemuise teatris esietendunud lasteooperi „Guugelmuugelpunktkomm” lavastaja Marko Matvere, kellele nüüdne töö oli üldse teist korda elus noorele publikule lavastus välja tuua.

Tõsi, magusat rolli ei kahmanud lavastaja Matvere endale vastses ooperiski, mis sest, et oleks võinud vabalt näiteks mõnd värvipliiatsit kehastada. Neid laval ju terve karbitäis. „Aga äkki jääb haigeks mõni artist, siis ma saan!” naerab Marko ja lisab, et on mõnele rollile vaikselt küüne taha ajanud. Endal kuratlik muie suunurgas. „Just, niimoodi ma teen!”

Kui Marko tulevase lasteooperi tekstile otsa vaatas ja muusikat kuulas, oli tema esimene mõte vägagi konkreetne. „Ümber teha,” lausub ta. „Kuna see on originaalteos, niiöelda algupärand, mis on sündinud eimillestki, siis sellise asja sündimise juures on alati teatavad komplikatsioonid: kõik ei lähe alati väga hästi ja õnnelikult. Kõik ei ole kohe paigas, sai ikka mõeldud ja pingutatud koos autoritega, kuidas seda vormistada. Oli juurdekirjutamist, oli kärpekääre. Sellest algsest ideest, mis Rein Pakul oli, ei ole siin peaaegu mitte midagi.”

Marko sõnul sai Rein teksti ohtralt ümber ja juurde kirjutada, siis liitus värsside autor Aapo Ilves ning alles seejärel algas helilooja töö. „Kui helilooja Tauno Aints sai oma töö valmis, kõik oli välja prinditud, hakkasin mina kärpima,” kirjeldab ta. „Seejärel tegi kunstnik Rosita Raud kavandid ning siis oli lasteooper valmis proovisaaliks. Niimoodi see järjekord on. Töö käigus võib selguda, et on veel vaja midagi ümber kirjutada, lühendada või pikendada – selliseid väikseid kohendamisi tuleb teatritöös paratamatult ette.”

Et Vanemuise ooperikoor astub „Guugelmuugelpunktkommis” lavale nagu erakordselt šikkides kostüümides seltskond, on omakorda agara mõttetöö tulemus. „Istusime koos heliloojaga Rosita ateljees Talinnas tunde ja tunde ning olime väga murest murtud, mismoodi need pliiatsid peaksid välja nägema,” lausub Marko.

„Pliiatsid on sellised pikad ja peenikesed asjad teatavasti, aga palju meil neid peenikesi kooris on – ei ole väga palju! Samas on öeldud, et need pliiatsid on vanad ja kulunud, seega võivad nad olla ka lühikesed. Aga kuidas teha, et nad on vanad ja üleüldse, kuidas teha inimestest pliiatseid? Nii, et suu ja kõrvad oleksid lahti ning et miski laulmist ei segaks? Lauljad on väga pirtsakas rahvas, seda tean ma omast käest! Rosita ütles meile: ärge muretsege, poisid, külla ma selle välja mõtlen! Ning mõtles ka!”

Samal ajal, kui Marko lavastajana lasteooperiga proove tegi, tuli tal endal näitlejana käia ka muusikali „Hüljatud” proovides. „Vanemuine on juba selline suur tootmisüksus, kus kõike tehakse väga suurelt ja korraga,” räägib ta. „Au neile, kes suudavad seda kõike ette planeerida ja organiseerida. Mina ei oleks selleks võimeline kindlasti.”

Lasteprojekt oli plaanis märksa varem kui „Hüljatud”, mille castingul käis Marko alles aasta hiljem. See, et kaks suurt tööd rööbiti kulgema hakkavad, Markot ei pelutanud. „Olen „Hüljatuid” enne ju mänginud,” sõnab ta. „Kui ma oleksin aga „Hüljatute” lavastaja, siis kujutan ette, et oleks üsna vastik, et mingisugune lasteetendus võtaks minult ära pool koori ja veel ühe laulja ka. See oleks ikka väga pahandav!”

Vaata ka VIDEOT

(Õhtuleht, 29.10.2017)

29.10.2017