Marika Barabanštšikova: aplaus on parem kui seks

Vanemuislane Marika Barabanštšikova on suure nutuga näitleja. «Mõnikord ütles isegi Koma: noh, Barabanštšikova, tule nüüd lavale, näita teistele õpilastele, kuidas see nutmine käib,» naerab Marika.
Kumb teie peres hommikuti kauem peegli ees aega veedab, sina või Andres Dvinjaninov?
Ausalt või?
Ausalt!
Kümme aastat on veetnud tema kauem aega, viimase kuu aega mina.
Millest selline muutus?
Äkki mul on mingi uus elukevad tekkimas.
Sa tahad endaga rohkem tegelda?
Ma tahan, või omamoodi pean… äkki ühiskond sunnib. Ma ei kujuta ette, mis see on. Ma ei ole seda endale lahti mõelnud. Äkki ma olen sellises vanuses, et muidu kukun ära. Ma ei oska sellele vastata….
Võib-olla sellepärast, et ma olen aastaid mänginud seitsmeaastasi tüdrukuid, võib-olla nüüd toimub mingi murrang ja ma hakkan juba kahekümneaastasi mängima.
Ja naisi hakkad mängima kuuekümneaastaselt?
Umbes nii.
Kas elu edeva – iga näitleja on ju edev – mehe kõrval on lihtne või keeruline?
Raske küll ei ole. Ma olen kogu aeg arvanud, et see edevus on tal eneseiroonia. Ma loodan, et ma ei ole eksinud. Ma loodan.
Aga see ei ole veel kindel?
See ei ole veel kindel.
Kui tihti te üldse näete? Ma olen aru saanud, et tema on pigem Tallinnas, sina oled pigem Tartus.
Ega me ei näe tihti. Aga ma olin aasta lapsega kodus ja siis me nägime meie kohta suhteliselt tihti. Päris igal õhtul kohe.
Laps on teil praegu kus?
Pärnus, minu vanemate juures.
On ta seal rahul?
Hästi rahul. Teda ongi hästi palju kasvatanud vanaisa. Vanaema kah.
Dvini kahele suurele lapsele oled sa vanema õe eest?
Just Stiinale olen ma nagu vanem õde, aga nii… nalja pärast kutsub ta mind vahel kasuemaks või võõrasemaks. Niisugust nalja teeb ta kogu aeg.
Pingeid ei ole?
Kaugel sellest.
Kui kokku saate, olete suur rõõmus pere?
Jah, muidugi.
Mul on selline mulje jäänud, et naissportlased planeerivad pikalt oma rasedust, vaadates, et nad saaks sünnitatud nii, et järgmiseks olümpiaks on vorm taastunud. Kas sina pidid pärast lapsepuhkust kah kuidagi vormi taastama?
Vist jah. Kuigi ma ei uskunud seda. Mul on just niimoodi, et esimene hoog tuleb aplombiga. Ja kui ma olen juba särama löönud ja äge, siis alles hakkan uuesti ennast otsima ja leidma.
Mida see otsimise ja leidmise jutt tähendab?
See on… jah, selline naljajutt.
Näitlemisega on nagu jalgrattasõiduga, et kui sul on knihv käes, siis see enam ei unune?
Vist on küll jah niimoodi. Aga teatritöö on ikkagi inimestevaheline töö, ja sulle võib-olla ei sobi see kollektiiv, ja siis sa lähed täiesti krampi ja sa ei tunne iseennast ära. Saad aru?
Ei saa. Ma ei ole kunagi aru saanud, et jah, ühelt poolt on tekst ja teiselt poolt on lavastaja oma ideega ja kolmandalt poolt on teatavaid käsitööoskusi omavad näitlejad, aga kuidas sellest kompotist ühel hetkel töötav etendus saab?
No niimoodi täpselt ongi, nagu sa räägid. Aga on veel üks suur asi – armastus. Päriselt kah! Kui lavastaja tuleb säravate silmadega ja hakkab sind armastama, selles mõttes, et inimesena, siis lähevad kõik lendu. Aga kui ta tuleb, aga ta ei armasta sind, või kui sulle partner ütleb: kuuuuule… siis sa hakkad lihtsalt ennast tapma. Ja ongi: kuuuuule ja kuuuule.
Inimestevaheline tõmme on oluline?
Suhe sellesse, mida me teeme, on oluline. Ja tunne kah.
Sa mängisid Dviniga armastajapaari, kui te parajasti olite…
…käima peal? (Marika peab silmas: käisime – R. K.)
Oota, kus me mängisime? Ahjaa, «Daamide õnne».
Sa ei mäleta, kuidas sa endale mehe leidsid!
Piinlik lugu. Aga me ei leidnud teineteist laval. Kuid huvitav jah, et tegelikult leiad elukaaslasi ikkagi elust. Võib-olla on paljudel vastupidi, aga me ei leidnud tõesti teineteist lavalt.
Millest see tuleb, et näitlejad abielluvad palju just näitlejatega?
Arstid abielluvad õdedega?
Teater on nii suletud ring… see on selline maleva värk, et mõnikord hakkab ajudele.
Räägi mulle, kuidas käib rolli saamine? Kas lavastaja tuleb, magamata, kuid õnnelik: tead, Marika, ma öö otsa mõtlesin, et sina oled just see naine, kes sellesse rolli sobib. Või vaadatakse lihtsalt näitlejate nimekirju, et kel vähem tööd?
Käib nii ja naa. Eriliselt tore on muidugi, kui ta tuleb põlevate silmadega.
Sinus on slaavi verd.
Kõvasti, jah.
On see laval olles pigem kasuks või takistuseks?
Kõik vered on kasuks, mitte ainult slaavi veri. Huvitav jah, et eesti meestele meeldivad vene naised.
Noored vene naised on hästi ilusad.
On vist küll, jah. Aga lähevad hästi ruttu vanaks.
Kas sinu suured rollid on: tehtud, praegu käsil, kusagil kaugel tulevikus?
Palju on tehtud – naljakas küll. Ma olen ise kah imestanud, et see kõik, mis koolis oli ja… Kui ma teatrisse tulin, olin ma juba omamoodi väsinud nendest suurtest rollidest. Ja siis ma hakkasin välja pakkuma, et ma olen kelmikate kõrvalosade tegija. Ja sinna ma olen jäänud kah.
Suured rollid on liiga vara tulnud.
Sul on kohe kahju.
Ma oleks osanud hiljem neist enda jaoks rohkem ammutada. Aga kui ma mängin 20aastaselt «Kajakas» Arkadiat! Ime, et sellest üldse midagi mäletan.
Käivad jutud näitlejatest, kes endale ise lavale lilli saadavad…
See on mul ees alles.
Aga sa ikka staaritsed kah?
Kindlasti ma võin staaritseda, ja kui mulle on haiget tehtud, võin ma olla väga bravuurikas, sest see on mul veres.
Oled tekstiraamatu lavastajale näkku visanud ja ukse tagantkätt…
Ei, pigem ma hakkan nutma. Aga mitte sellepärast ei hakka nutma, et lavastaja on milleski süüdi, vaid sellepärast, et ma otsin kaastunnet. Ma hapet näkku ei viska kellelegi.
Kellena sa kujutad ennast ette 30 aasta pärast?
Ma olen alati unistanud olla vanaema, sest vanaema on minu elus hästi tähtis olnud. Teatrit ma armastan kah väga, nii et tegelikult võiks siis ka laval olla. Miks mitte? Jah, näitlejast vanaema võiks küll olla.
Võtaksid lapselapsed teatrisse kaasa?
Jah. Ma näen oma lapse pealt, kuidas ta teatrit armastab. Ma ei saa sellest aru…
Äkki tuleb see geenidest?
See on täitsa uskumatu. Vaadata ära Shakespeare’i «Nagu teile meeldib» piiksugi tegemata! Talle meeldib eriti olla suurel laval üksi. Sealt ei saa teda üldse ära. See on nii naljakas.
Sa julgeksid oma lapsele soovitada näitlejakarjääri?
Kui ma näen temas sädet ja seda erilist sarmi, siis julgeksin.
Praegu on veel vara öelda?
Praegu ma näen seda. See on kõigis lastes.
Sul on hästi omapärane hääl.
Ma ei tea, minu arust on ta nii kole.
Miks sa ei laula?
Tead, miks? Ma olin kaheaastane ja mu kolme ja poole aastane vend tõsteti laua peale ja öeldi talle: laula, sa mu päike! Ja siis – kogemata, keegi ei tahtnud paha – lükati mind kõrvale: sina, sa ei oska! Ja vaat, laps on kahene, talle öeldakse: sina ei oska! Ja see jääb sisse. Vaata, et sa oma lapsele ei tee niimoodi. Kõik lapsed oskavad midagi.
Sa ei laula lapsepõlves saadud trauma pärast?
Absoluutselt. Minu arust on Liina Olmarul sama asi. Ma arvan, et ma meelega ei pea viisi.
Kas oma vanematele oled sellest ikka rääkinud?
Jah. Aga mu vend oli ka tohutult särav laps. Erinevalt minust. Ma olin suhteliselt autistlik. Sa ei usu seda?
Istusid nurgas ja mängisid nukkudega?
Jah.
Mis lemmiknukkude nimed olid?
Moonika ja Annika.
Millest inspireeritult?
Sugulastest.
Mitmendas klassis sa oma perekonnanime kirjutama õppisid?
Aastaid kirjutas ema mu vihikutele peale.
Mis sa arvad, mis mu esimene hinne oli?
Viis ikka!
Üks!
Mille eest?
Etteütluse eest. Kas esimeses klassis tehakse etteütlust? Mingil määral siis vist ikka tehakse, et: «Pall». Ja – üks! Ma nii hästi mäletan seda.
Su vend muutis oma perekonnanime ära, sina ei ole selle peale mõelnud?
Ma ei tea… Mu vanem vend tõesti kaitses mind koolis, sest jumala nõme on hommikul saada vastu pead: «Barabanštšik, Trumm!» ja ma mäletan seda valu ja nuttu ja pisaraid oma koduse vene keskkonna pärast. Ma mäletan, kuidas ma peitsin vene raamatuid – mul isa õudselt armastas raamatuid –, kui mul tulid klassiõed külla. Meil olid suured vene raamatute sarjad ja mina peitsin neid käterätikute alla. Seda häbi ma mäletan küll.
Ja siis hiljem jonni pärast ei muutnud oma nime?
Aga ma ei tulnud selle peale. Ma ei mäleta, et ma oleks tahtnud nime vahetada. Võib-olla selle pärast, et ema ütles kogu aeg: aga sa ju abiellud Männa või Tammega. Saad aru? Ma teadsin, et see on ajutine. Kus need Mänd ja Tamm siis on nüüd?
Trummilööja saatus.
Jah.
Mida sa peale näitlemise veel hästi oskad?
Pannkooke teha.
Kuidas sa teed neid?
Kuuma veega, piima panen suht vähe, aga ma võin ka ainult kuuma veega teha. Nad tulevad imeõhukesed. Mõnda isegi häirib, et nii õhukesed – moos imbub läbi. Sellised ülepannikoogid.
Mida sa siis peale hakkad, kui sul ühel päeval teatrist kõrini saab?
Tead, mida ma võin teha? Ma võin hakata lastega tegelema. Mu esimene unistus oli saada lasteaiakasvatajaks. Kui ma lasteaias käin – mu laps on aeg-ajalt lasteaias –, ma imetlen kasvatajaid. Ma olen neile öelnud: kas te saate aru, et te olete jumalale kõige lähemal, kui tegelete lastega.
Sa oled usklik?
Mind ristiti, kui ma olin kahenädalane.
Vene õigeusku?
Jah.
Rist su kaelas on ehe või midagi muud?
Ilmselt ehe. Ma käisin vist kaks aastata tagasi viimati kirikus.
Aga mõnikord ma vaidlen oma mõtetes vene õigeusu kirikuga. Mulle ei meeldi seal väga palju asju. Ma ei saa aru, miks ma nii tohutult sõimata saan, kui ma lähen kirikusse ja ma olen lapse ema, aga ma ei ole abielus.
On seda juhtunud?
On küll.
Papp tuleb ja…
Ütleb, et hoia eemale. Tead, täitsa nii! Et mina olen selles süüdi. Issakene, aga seda juttu äkki ei tohi niimoodi rääkida… aga nii see on. Aga võib-olla see on konkreetse kirikuõpetaja viga. See on mulle õudselt hingele jäänud.
Sa kannad neid haigetsaamisi endaga kogu aeg kaasas?
Kannan küll, aga ma võtan neid irooniaga. Mul on hea meel, et nad olemas on. Muidu ma oleks täitsa liblikas ju.
Kuna ma olen näitleja ja pean aeg-ajalt laval kannatama, siis need on asjad, mis annavad inspiratsiooni kannatamiseks – minuga on ebaõiglaselt käitutud!
Räägi mulle, kuidas näitleja laval pisarad kätte saab?
Mina saan jube lihtsalt. Mõnikord ütles isegi Koma (Kalju Komissarov – toim.): noh, Barabanštšikova, tule nüüd lavale, näita teistele õpilastele, kuidas see nutmine käib. Ja siis ma näitasin.
Ja pisarad tulevad kohe kolinal?
Suht kolinal.
Kas see on mingi tehniline nipp või sa mõtled end nii kurvaks?
See on ikka see, et kannatuste taak on nii suur. Elu, saad aru? 20aastaselt olin ma tõesti hästi suure nutuga näitleja.
Nüüd ma saan kah pisarad kätte, aga nüüd ma pean ikka vaeva nägema natukene.
Ja nüüd ma saan aru, et need päris pisarad ei maksa mitte midagi. Kõige ägedam on ikka laval – ja ka elus –, kui ma näen, et inimene hoiab pisaraid tagasi. Ja kõige ägedam on see – ma olen seda oma elus kah kogenud –, et nii valus on, et sa ei nuta. Ja sa ei nutagi.
Mis kole sündmus see oli?
Ei ütle.
Viimasel ajal on Eestis palju filme välja tulnud, sind aga ei näe kusagil. Miks?
Ma just käisin ühe filmi proovivõttel… Aga, tead, ma arvan, et ma ei ole väga ilus ekraani peal. On olemas filmisarm…
Ja sinul seda ei ole?
Äkki nüüd on aastatega tulnud? Enne, ma arvan, et ei olnud.
Mis filmi proovivõtetel sa käsid?
Ma ei tea, kas ma tohin seda öelda. Äkki seda filmi ei tulegi?
Kas sa õhtul last magama pannes pigem loed talle midagi ette või – kasutades ära oma kutseoskusi – pigem näitled?
Ta ise tahab küll, et ma võtaks mingi mängulooma ja räägiks nagu sellega, aga õhtul ikka tuleb lugeda.
Mida sa loed talle?
Kusjuures aabitsat! Ja tal on need tähed juba ammu peas. (Mattheus on kahe ja poole aastane – R. K.) See ei ole üldse vist hea, nagu õpetajad ütlevad… Aga ta tundis ise huvi!
Kui ta aastaseks sai, siis kingiti talle aabits, ja nii see läks.
Mis kell poiss magama läheb?
Noooh… kaksteist.
Oled sa ise pigem hommiku või õhtu inimene?
Õhtu.
See on tööga seotud harjumus?
Jah. Ma söön kah õhtul, ja kõiki asju teen õhtul.
Ma parafraseerin nüüd üht Urmas Oti küsimust: kumb on parem, kas aplaus saalist pärast õnnestunud rolli või kirglik ja piirideta seks?
Tead, mis mu esimene mõte on? Aplaus! Täitsa loll, on ju? Sellepärast mul nii vähe lapsi ongi. Issand!