Marian Heinat: „Mulle siiski tundub, et lavastaja Saša Pepeljajevil on teistsugune aju!”
„Mulle tundub, et see lavastus on žanride ülene, selles on kõike,” sõnab näitleja Marian Heinat, kes kehastas Vanemuise teatri lavastuses „Mees, kes teadis ussisõnu” Leemeti õde Salmet. „Erinevate annete ja oskustega inimesed on kokku saanud ja sellevõrra on see lavastus ka rohkemat kui oleks üksnes ühe žanri asi.”
Kui lavastaja Saša Pepeljajev oma ideedega lagedale tuli, oli Heinat rabatud. Juba ainuüksi lavastuse loomine Andrus Kivirähki romaani järgi tundus pisut pelutav. „Kui seda raamatuna lugeda, on kõik suurepärane, aga kui hakata ette kujutama, kuidas seda laval teha, siis minu fantaasia ei küündinud selleni, mis täna kõik lavale jõudis,” lausub ta. „Saša rabas kõige rohkem sellega, kuidas ta ise mõtleb. Seda ei saagi mina endalt oodata, et ma niimoodi oskaksin mõelda. Võin vaid imetleda, minna kaasa ja pakkuda omalt poolt asju. Kuid mulle siiski tundub, et tal on teistsugune aju!” Näitekd kirjeldab Heinat proovi, kus Peplejajev võtab ühe ämbri ja vaatab, mida annab sellega laval teha. Lihtsalt katsetab ja lõpuks ongi anum osake hundist, koolnust või veinivaadist. „Nii on olnud kõikide asjadega.”
Ehkki „Mees, kes teadis ussisõnu” on näitlejaile füüsiliselt üsna pingutav, särab Heinat pärast esietendust kui reipuse etalon: „Muidugi on meil laval hullumeelne rabelemine, aga samas on mul kahju, et ei saa seda ise saalist vaadata. Minule endale väga meeldiks vaadata sellist lavastust.”