fbpx

Mari Savitski – Vanemuise esibaleriin


Jaan Olmaru, Tartu Linnaleht

Neli aastat tagasi kutsus Vanemuise balletijuht Mare Tommingas Tallinnast Tartusse noore ja andeka Mari Savitski (25), kellest on tänaseks saanud siinse teatri esibaleriin.

Juba esimesest klassist peale tantsimisega tegelenud tantsijanna pakatab energiast ja kiirgab elurõõmu. Pole ka ime – tema soontes voolab nii vene, läti, poola kui eesti verd ning tuimast põhjamaalasest ei saa seetõttu juttugi olla. Samas peab ta ennast läbi ja lõhki eestlaseks.

“Ma ei tea, kust see pisik mul pärit on, sest suguvõsas tantsijaid pole. Vanemad ka otseselt ei sundinud või tegid seda siis nii kavalalt, et ma sellest ise arugi ei saanud,” muigab noor balletiartist, kelle suguvõsas on lavatähti tegelikult teisigi – nimelt on Tallinna linnateatri näitleja Evelin Pang talle onutütar.

Tants kogu eluks

Kui enamik Estonias ja Vanemuises tantsivaid baleriine tuleb Tallinna balletikoolist, siis Savitski on selles mõttes erand. “See oli neljandas klassis, kui ema arvas, et senine rahvatants tuleks millegi tõsisema vastu vahetada. Nii ma läksingi balletikooli katsetele. Sain küll sisse, aga ma polnud ise väga kindel, kas tahan üldse baleriiniks saada. Mulle oli haridus tähtsam ja nii jätkasin õpinguid Gustav Adolfi gümnaasiumis. Samal sügisel avati aga Fouette ja seal sai käia ka gümnaasiumi kõrvalt,” meenutab Savitski oma karjääri algushetke.

Tänaseks on Savitski tantsinud Tartus juba neli aastat ning lisaks mitmetele tipprollidele Vanemuise laval mahuvad sellesse perioodi ka õpingud Ameerika Ühendriikides New Yorgis. “Käisin seal ühel konkursil, misjärel pakuti mulle võimalust õppida terve aasta Joffrey balletikoolis. Ma arvan, et see tõi mu ellu suure muutuse. Silmad avanesid ja kasvasin suureks,” ütleb klassikaliseks balletitantsijaks koolitatud Savitski.

Ameerikast sai alguse ka tema suur huvi lendamise vastu. “Mulle meeldib kiirus ja ma sain sellest nii võimsa elamuse, et olen isegi mõelnud piloodipaberite peale, aga kahjuks nõuab see kursus raha ja minu palgaga pole see võimalik. Rääkimata lennuki ostmisest,” naerab Savitski ja räägib, kuidas tal USA-s õnnestus kaassõitjana isegi surmasõlme kogeda.

Savitski hobide hulka kuulub tegelikult ka lugemine, sest proovide vahele jääva aja püüab ta ikka mõne raamatu seltsis veeta. Kui aega peaks veel üle jääma, siis koob ta mõnele lähedasele sõbrale näiteks salli. Sõbrad on tema elus üldse väga tähtsal kohal.

“Püüan vestluskaaslasega rääkides siiras olla. Kui minult küsitakse, kuidas mul läheb, siis räägin ikka nii, nagu tegelikult asjad on. Mulle ei meeldi pealiskaudsus ja see, kui inimesed on ebaõiglased või silmakirjalikud,” ütleb Savitski.

Plussid ja miinused

Oma elukutsevalikut ei oska Savitski kuidagi põhjendada, sest see pole kunagi olnud tema suur unistus, kuid baleriiniks olemise plusse ja miinuseid võib ta loetleda küll.

“See nõuab täielikku pühendumist – pidevat tööd ja vormisolekut. See elukutse on minuga kogu aeg kaasas. Isegi siis, kui lähen õhtul magama või sõidan autoga, mõtlen ma proovidele või analüüsin oma rolli. Olen pidevalt selle sees ja see on üsna väsitav. Lisaks pean enda eest hoolitsema ja tervist hoidma, sest hea enesetunne on kõige alus. Proovid on hommikul ja õhtul. Lisaks etendused, kus pean rolli täielikult sisse elama, laval särama ja endast kogu aeg maksimumi andma. Ja et ennast välja puhata, tuleb õigel ajal magama minna. Distsipliin on tohutu,” lahkab Savitski baleriinikutset ning võrdleb seda tippspordiga.

Mainimata ei jää ka toitumine, sest alates 14. eluaastast on Savitski pidevalt dieeti pidanud. “Mõni on juba peenikeseks loodud, aga mina pean jälgima, mida söön. Kommi ja šokolaadiga on nii, et kui ma tean, et selle päeva jooksul ära kulutan, siis ikka söön, aga enamasti siis hommikuti.”

Milleks see kõik?

“Mõnikord küsin ise ka endalt, et miks ma seda kõike teen. Aga ilmselt on seda üsna raske sõnadesse panna. Selleks et olla hea tantsija, peab olema armastus tantsu vastu – selline magus tunne, mis tekib nii harva. Aga kui ta tekib, siis see toidab,” sõnastab Savitski oma mõtteid.

Tantsija elukutse on Savitski sõnul niivõrd õhkõrn ja seetõttu tuleb alati mõelda ka selle peale, mis saab siis, kui ühel päeval enam ei tantsi. “Kui kaua seda teha saab, on individuaalne, aga kui on tahet ja tervist, siis võib tegelikult väga kaua tantsida,” lausub baleriin ja lisab, et ta ei tee oma elus väga kaugele ulatuvaid plaane, aga vähemalt selle hooaja lõpuni jätkab ta kahe linna vahet sõitmist.

Ikka nädala alguses autoga Tartusse ja lõpus Tallinna tagasi. Ja nii on see olnud kogu Vanemuise-perioodi. Seetõttu ei saa ta ennast kuidagi ka tartlaseks pidada. “Mulle meeldib autoga sõita. Siis saab omi mõtteid mõelda ja kõvasti laulda, sest tegelikult ma laulda ju ei oska,” tunnistab tähttantsija, kes astub üles täna õhtul Vanemuises esietenduvas balletis “Peer Gynt”.