Mari Savitski New Yorgi laval

Eesti neiu Mari Savitski esineb esimest korda New Yorgi laval ülehomme, 24. novembril. Siis toimuvad Joffrey balletikooli 50. aastapäeva juubelietendused ja selles prestiižses koolis Mari praegu õpibki.
Neiu jäi kahele Joffrey õppejõule silma juunis, kui ta käis New Yorgis võistlustel. Võitu seal ei tulnud, kuid hoopis suuremaks eduks peab Mari kooli pääsemist. Manhattanil asuv kool pole iseenesest midagi luksuslikku ega silmatorkavat, selle pearõhk on õppejõudude kvaliteedil.
Joffrey’s nalja ei tehta. Tunnid kestavad hommikul kella kümnest õhtul kuueni vaid lühikeste puhkepausidega. Laupäev on argipäevast lühem. Mari läheb kohale tund aega varem, et end korralikult soojaks teha. Ta õpib viimasel kursusel koos paarikümne ameeriklasega. Nii suurt gruppi polevat ta balletiõpinguil varem kohanud. Neid õpetab viis väga tugevat õpetajat.

Vene ja ameerika kool

Mari Joffrey’sse kutsujad arvavad, et kui tema vene koolkonna balletikoolitusele lisandub ameerika oma, siis võib see hea tulemuse anda. Vene ja ameerika koolkonna erinevusi kirjeldab Mari üsna värvikalt. Vene koolkonna lahutamatu osa on baleriini tümitamine ja tema vigade esiletõstmine, Ameerikas on otse vastupidi. Joffrey’s õpetatakse enda julget eksponeerimist, enesekindlust, tugeva külje esiletõstmist. Peale psühholoogilise külje nimetab Mari veel ameerika balletikooli omapäraks väga tõsist jalgade tehnika arendamist.
Noor tantsijanna peab oma pääsemist Joffrey stipendiaadiks paljude inimeste tööks, nimetades Tõnu Veilerit, kelle käe all ta üheksa aastat kasvas, ja Vanemuise balletijuhti Mare Tommingast, kes ta juunis võistlustele saatis. Palju nõu ja abi olevat ta saanud veel Jelena Poznjak-Kõlarilt Vanemuisest ja Mari arvates Eesti parimalt balletipedagoogilt Tiiu Randviirult. Ka abielupaar Kaie Kõrb ja Viesturs Jansons on talle oma teadmisi jaganud, viimane just paaristantsus.

Unistab lendamisest

Oma esimese vaba nädalavahetuse New Yorgi Joffrey balletikoolist veetis neiu sportlennukiga lennates. “Olen vist vale ala valinud, oleksin pidanud hoopis lennukooli minema,” arvas ta Teise maailmasõja aegsest avatud kokpitiga treeninglennukist välja ronides.
Poole tunni jooksul tegi ta kaasa kõige hullemad lennumanöövrid, millest kõigile eestikeelset nime ei leiagi: stall, saba ees kukkumine, spiraal, mitu surmasõlme, barrel roll ja haamer. Ookeaniäärsel New Englandi lehmakarjamaal asuvalt väikeselt lennuväljalt lahkudes uurisin, kui tõsiselt Mari seda lendama õppimise juttu nüüd rääkis. “Tead, ükspäev lendan ma niikuinii,” vastas Mari lennukeid vaadates.